Saksa pillimeister Johann-Christoph Denner ehitas esimese klarneti prototüübi enam kui 300 aasta eest. Sellele järgnenud sajanditel on instrument muutunud ja arenenud, muutudes keerukamaks ja standardiseeritumaks, et tulla vastu muusikute ja heliloojate kasvavatele ootustele. Kui esimestel klarnetitel oli näiteks lisaavade sulgemiseks pelgalt kaks klahvi, on tänapäevastel instrumentidel vähemalt 17 sõrmist, mille käitamine nõuab keerukat kangidest ja vedrudest koosnevat mehhanismi.

Kas uus on aga alati parem või on instrumendi varasemad kehastused endiselt asjakohased ja neil on meile midagi õpetada? Nendele küsimustele oma uurimistöös keskendusingi.

Uurimusega algust tehes oli mu vaatenurk modernistlik, olles veendunud, et uus peab olema alati parem ja kõige lahendus on tehniline progress. Mõistsin aga kiiresti, et ajalooline klarnet on iseseisvalt huvitav instrument, kujutades midagi palju enamat kui vaid oma moodsa sugulase halvemat versiooni, ja pakkus mulle võimaluse oma senist muusikalist praktikat ümber mõtestada.

Kasutasin oma uurimistöös tänapäevast ja 13 sõrmisega klarnetit, mille leiutas 1820. aastatel Tallinna sündinud klarnetist Iwan Müller. Tema looming kujutas klarnetite arengus verstaposti ning äratas minus huvi sellega, kui palju see ühtaegu tänapäevastes instrumentidest erineb ja neile sarnaneb.

Nende võrdlemiseks mängisin mõlemal instrumendil samu muusikapalu ja erinevaid stiilis muusikat, panin oma tähelepanekud kirja päevikusse ning analüüsisin hiljem oma märkmeid, otsides neist mustreid ja uut kaemust. Protsess oli tsükliline: analüüsisin päevikut pärast iga praktikasessiooni, mis andis omakorda sisendit järgmistele sessioonidele, pakkudes teadmisi ja ideid, mida uurida.

Ajaloolise klarneti mängimine oli keerukam oma algelisema mehaanika ja kergemini paigast mineva häälestuse tõttu. Neid väljakutseid uurides ja ületades omandasin aga uusi oskusi, mis tegid minust parema muusiku ja vormisid mu mõtteviisi. Instrumendi väidetavad ebatäiused näitasid mulle uusi võimalusi, kuidas muusikale läheneda, parandasid mu tehnilisi oskusi, nagu legatot, artikulatsiooni ja intonatsiooni, ning muutsid mu interpretatsiooni tugevamaks.

Sama kogemus õpetas mind tasapisi hülgama praktikas realiseerimatut perfektsionismi ja püüdma selle asemel saavutada parimat võimalikku tulemust instrumendi ja olukorraga, mis mulle anti.

Nii keerulise instrumendiga juhtus pidevalt väikesi õnnetusi ja tekkis ootamatuid probleeme. Tänapäevast klarnetit mängides oleks andnud need löögi minu enesekindlusele ja võinud viia äärmiselt kehva enesetundeni. Ajaloolise klarnetiga oli selliseid õnnetusi aga kergem näha lihtsalt ületavate väljakutsetena, mõjudes pigem minu ja instrumendi vahelise mänguna, mitte surmava võidujooksuna kättesaamatu perfektsionismi suunas. See ajendas mind mõtisklema sügavamalt vigade, õnnetuste ja laiemalt minu inimlikkuse üle kunstnikuna.

Täiuslike salvestistega üles kasvanud tänapäeva muusikud kipuvad unustama, et oleme vaid inimesed ja võime seega eksida. Uurimustöö pakkus mulle võimaluse seda inimlikku tahku kunstiliselt uurida ja aktsepteerida. Teised pillimängijad, näiteks ajaloolisi keelpille mängivad muusikud või ukuleelesid kasutavad kitarristid, saavad rakendada sarnast topeltinstrumendi praktikamudelit. Taoline lähenemine aitaks murda standardsete klassikaliste praktikastrateegiate piire ning toetada muusikuid omaenda tervislikumate lähenemisviiside ja oskuste arendamisel.

Maailma praegu vaevavate probleemide taustal võib tunduda klassikalise muusika harrastamiseks tervislikumate ja päris maailmaga paremini kooskõlas olevate võimaluste otsimine elitaristliku probleemina. Minu jaoks on seda tüüpi loovuuringud ja enesevaatlus seotud aga mitte ainult sellega, kuidas ma klassikalist muusikat mängin, vaid ka sellega, kuidas ma tahan maailmas elada: aeglaselt, õrnalt, vigu aktsepteerides ja andes endast parima. Samamoodi soovin, et ka teised muusikud saaksid oma elu selliselt kogeda.

 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nooremteadur Vittoria Ecclesia astus teaduste akadeemias üles esimesel Eesti ülikoolides õppivatele välisdoktorantidele mõeldud ingliskeelsel konkursil "Teadus 3 minutiga". Tema teadustööd kirjeldav ingliskeelne populaarteaduslik artikkel ilmub portaalis Research in Estonia.