Inimesed on lõkke ääres suuliselt lugusid vestnud läbi ajaloo, jagades nii hirmuäratavaid legende kui ka hoiatavaid rahvajutte. Loomuliku evolutsioonina keskenduvad õudusfilmid tänapäeval nende narratiivide visuaalsele esitamisele. Samas leiab mitmetes õudusfilmides ja põnevikes stseene, kus tegelased jutustavad üksteisele lugusid. Neis stseenides kuulab publik tegelasi ja neid kutsutakse jutustatud sündmusi ise ette kujutades loole kaasa mõtlema, kirjutab Tallinna Ülikooli nooremteadur Larissa Barbosa Curi.

Näiteks kirjeldab Steven Spielbergi 1975. aastal linastunud filmis "Lõuad" vana meremees oma esimest kohtumist tapjahaidega just suuliselt, luues köitva atmosfääri. Need stseenid iseloomustavad, et auditooriumi eri huvita pelgalt ekraanil hirmutavate piltide nägemine, vaid ka stseenide visualiseerimine neid ise ette kujutades.

Kuigi selliste jutustusstseenide kasutamine õudusfilmides on seega paljulubav, pole nende mõju hindamine inimestele lihtne ülesanne. Õõv on subjektiivne nähtus ja filmipublikut hirmutavad erinevad asjad: ehmatusstseenid võivad vaataja võpatama panna, samas kui sündmuste suuline kirjeldus tekitab pinget, ärevust või hirmu. Nendega seonduvad emotsioonid pole täpselt samasugused, isegi kui need arvatakse üldisesse hirmu-kategooriasse.

See kujutab väljakutset ka õudusfilme haaravatele teadusuuringute tegijatele: kuidas saavad teadlased hirmutavale stseenile järgnevat emotsionaalset reaktsiooni mõõta ja neid eristada.

Mina kavandan Tallinna Ülikoolis BMF-is eksperimenti, millega uurida, milliseid tundeid kuuldavad lood publikus tekitavad. Samuti võrdlen visuaalsele pildile orienteeritud stseenide, nagu pimedast nurgast välja hüppava hirmsa koletise, emotsionaalset mõju "Lõugadest" tuntud suulise jutustusega.

Õnneks saab õudusfilmide tekitatavat hirmu lihtsalt mõõta: kui inimesed vaatavad hirmutavat stseeni, kiireneb nende südametöö, neil tekib kananahk ning nad hakkavad higistama või värisema. Filmiuurijad on töötanud välja mõõtevahendid, mis võimaldavad neid tillukesi värelusi ja südame löögisagedust registreerida, et leida, kui suurt ahastust õudusfilmistseen seda vaadates tekitas.

Neile on lisandunud uus lähenemisviis nimega neurokinemaatika. Neuroteaduslikud seadmed, nagu funktsionaalne magnetresonantstomograaf ja elektroentsefalograaf, annavad teadlastele võimaluse jälgida, mis ajus filmide vaatamise ajal toimub. Kokkuvõtlikult võimaldavad need meetodid koguda meil neuroloogilisi ja füsioloogilisi andmeid, mis võivad pakkuda eespool püstitatud küsimusele vastuse.

Ainult ühest andmekogumisviisist siiski ei piisa. Kuigi südame löögisageduse intensiivsus võimaldab öelda, et vaataja on filmi vaadates stressis, lähevad peenemad detailid sellega kaduma. Publiku keeruliste emotsioonide mõistmiseks peame esitama lisaküsimusi.

Minu kavandatav uuring haarab ka osalejatega intervjuude tegemist, kus nad kirjeldavad täpsemalt, mida nad stseenide vaatamise ajal tundsid. Triangulatsioonimeetodit kasutades seame need kirjeldused vastavusse kogutud füsioloogiliste andmetega ja filmistseenide analüüsiga, mis võimaldab saada usaldusväärsemaid tulemusi.

Eksperimendi ühe puudusena piirdub see üksikute stseenidega: mängufilmi kui terviku mõju hindamine on palju keerulisem. Teise probleemina tuleb arvestada eri tüüpi vaatajatega: mõned osalejad võivad sattuda vaatama õudusfilme juhuslikud, teised aga nende fanaatilised fännid. Seega võib olla samal stseenil hirmuefekti suuruse mõttes nendele kahele rühmale väga erinev mõju.

Teadlastel on küll meetodid, kuidas nende puudustega arvestada, kuid on oluline tunnistada, et emotsioonide teaduslikult uurimine on väga keeruline ja hirm pole siinkohal erand.

Vaatamata sellistele väljakutsetele on sel uuringul suur potentsiaal näidata, kui tõhusad ja väärtuslikud need stseenid nii filmitegijatele kui ka publikutele on. Õudusfilmide eelarved on tavaliselt väikesed ja nende tegemisel on ka praktilised piirangud. Samal ajal otsib odavatest ehmatusstseenidest tüdinud publik pidevalt uusi ainulaadseid ja sisukaid viise enda hirmutamiseks.

Suulisi jutustusi haaravad stseenid võiksid kujutada endast lahendust mõlemale nõudmisele. Kui suudame demonstreerida, kui tõhusad sedasorti stseenid on, avaneb filmimaailmas õudusjuttude jutustamiseks täiesti uus võimalus.

Tallinna Ülikooli nooremteadur Larissa Barbosa Curi astus teaduste akadeemias üles esimesel Eesti ülikoolides õppivatele välisdoktorantidele mõeldud ingliskeelsel konkursil "Teadus 3 minutiga". Tema teadustööd kirjeldav ingliskeelne populaarteaduslik artikkel ilmus portaalis Research in Estonia.