Vähem on tuntud maa ja linna erinevused sademete hulgas: linnas sajab tihtilugu märgatavalt rohkem vihma kui linna kõrval maal, aga mõnikord hoopis märgatavalt vähem. Nii, et linnad on sageli ka sajusaared, aga mõnel juhul hoopis põuasaared.

Ameerika teadlased on nüüd lähemalt uurinud linnade sademeanomaaliat, nagu seda nähtust nimetatakse, enam kui tuhandes maailma linnas.

Selgus, et neist linnadest enam kui 60 protsendis sajab rohkem kui naaberaladel. Vaadeldud linnadest avaldus nähtus kõige tugevamalt Ho Chi Minhis ja Kuala Lumpuris, kus igal aastal tuleb sademeid üle 20 sentimeetri rohkem kui samas lähedal maal.

Teisalt aga leidub ka linnu, kus sajab pigem palju vähem kui kõrvalaladel. Neist paistavad enim silma Seattle ja Kyoto-Osaka-Kobe linnastu; sinna saabub aastas sademeid üle kahekümne sentimeetri vähem kui lähimaisse maapiirkonnisse.

Xinxin Sui Texase Ülikoolist Austinis ja ta kolleegid koostasid üleilmse ülevaate satelliidiseireandmete põhjal, mida oli kogutud aastail 2001 kuni 2020, tulemused on avaldamist leidnud Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.

Autorid kirjutavad, et mida soojemas ja niiskemas kliimavööndis linn paikneb, seda suurem on tõenäosus, et tegu on võimsa sajusaarega. Põuasaar saab linnast aga enamasti juhul, kui ta paikneb orus või madalikul.

Üks tegur, mille toimel võib sademehulk linnas suureneda, on kõrged hooned, mis võivad aeglustada tuult ja suunata õhuvoolu ülespoole. Selle peale aga kondenseerub õhus rohkem veeauru tilkadeks, mis sajavadki vihmana alla.

Aga ka linna suurem soojus soodustab tõusvate õhuvoolude teket. Veeauru kondenseerumist võivad soodustada õhusaaste osakesed.

Teisalt võib sillutatud pindadelt, kus ei kasva taimi, aurata vähem vett, mistõttu väheneb ka õhuniiskus.

Tänapäevased ilma- ja kliimamudelid ei võta autorite sõnul saju- ja põuasaarte nähtust piisavalt arvesse. Ehk on sellest uuringust nüüd pisut abi.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.