"Muidugi on minu seisukoht spekulatsioon, aga tavaliselt akud niisama ei plahvata. Järelikult tuleb sealt otsida kellegi kõrvu ja otsa vaadata Iisraelile. Praktiliselt on sellise rünnaku korraldamiseks variante paar tükki," sõnas Kaitseväe Akadeemia kaasprofessor Ants Koel.

Ühe võimaliku stsenaariumina müüdi plahvatanud piiparid eesmärgiga, et need satuks potentsiaalse vaenlase kätte. Sellega arvestati juba nende tootmisprotsessi juures ehk piipareid toodeti juba eos viisil, et neid oleks võimalik keskselt organiseeritult õhku lasta.

"Selleks on vaja odavat hinda, võib-olla postkasti Hiinas ja kontrollitult piipari paiknemist mingisuguse signaaljaama mõjuväljas. Kui piipari ostab keegi näiteks USA-st ja jaamast ei tule piiparisse käsklust, ei juhtugi midagi. Samas kui piipar on kommunikatsioonijaama piirkonnas, saab sealt anda käsu, mis vallandab konkreetses piipari mudelis etteprognoosimatu reaktsiooni. Põmm ja valmis!" selgitas Koel.

Teine võimalus on see, et mingi partii seadmeid kutsuti piltlikult öeldes esindusse tagasi. Kuna piiparid kasutavad ilmselt liitiumioonakusid, mis on tuntud selle poolest, et need võivad põlema minna, võidi mingi hulk neist n-ö tehnilise ülevaatuse nime all tagasi kutsuda. Tegelikult tähendab see aga seda, et tehnilise ülevaatuse korras vahetati regioonis piipari akud või mõni muu detail lõhkeaine või mingi teise plahvatava elemendi vastu välja. 

"Juhul kui piipar on konstruktsiooniliselt nii ehitatud, on kõik väga lihtne. Selle asemel, et tekitada seadmes piiks või värin saabunud sõnumi kohta, saadetakse lõhkeainepaketile signaal, et tee pauku. Nii on kõik jaama piirkonnas paiknevad seadmed võimalik korraga õhku lasta," lisas Koel.

Aku teooriad 

Lisaks piiparitesse paigaldatud lõhkeaine teooriale on meedias pakutud välja versioon, mille kohaselt pandi plahvatama piiparite akud. Tartu Ülikooli füsikokeemiku Tavo Romann peab seda aga ebatõenäoliseks. 

"Olen ise liitiumioonakusid testinud ja teinud ka õppevideo, kus akut lüüakse suure haamriga. Tõsi, selle tagajärjel lendab sädemeid ja tekib väike plahvatus, aga see ei ole kindlasti nii tugev, et inimesi vigastaks. Selle tagajärjel võib tekkida tulekahju, aga see ei ole granaadiplahvatus. Ilmselt oli seal sees ikka lõhkeaine," selgitas Romann.

Tema hinnangul on aga märksa tõenäolisem variant, et piiparite sisse paigaldati plahvatavat ainet, mille sai süüdata lühistatud akuga. Näiteks on teoreetiliselt võimalik, et seadmete elektroonikasse oli seadistatud taimeriga programm, mis piipari aku mingil kindlal ajal lühistas ning tekitas lõhkeaine plahvatamiseks vajaliku sädeme või edastas lihtsalt lõhkematerjalile valitud ajal signaali. Teise variandina võisid saada kõik piiparid lihtsalt kindlal kellaajal teatud numbrilt sõnumi, mis akud lühisesse ajas või lõhkeaine plahvatama pani.

Samas ei pea tema sõnul kartma, et keegi suudaks korrata sama näiteks mobiiltelefonidega: "Kui telefoni panna pahavara, mis peab aku lühisesse ajama, siis see n-ö häkitud elektroonika on akust eraldi. Ma ei usu, et elektroonikat, mis on telefoni akus, oleks võimalik eraldi kuidagi häkkida. Piiparites võis tegu olla ühe akuelemendiga, mis on seetõttu ilmselt lihtsam."

Veel ühe versiooni kohaselt kuumendati piiparite akud sädeme tekitamiseks üle. Ants Koeli arvates on see võimalus aga küllaltki vähetõenäoline. "See meetod on keerulisem. Isegi kui proovida akut näiteks mingi suure tarbija kiiresti sisse-välja lülitamisega üle kuumendada, ei saa tagada seda, et kõikidel see plahvatus korraga toimub. Kui ei toimu, hakkab juba sõna levima, et piiparitega on mingi jama ja need tuleks enda küljest eemaldada," selgitas teadlane. 

Miks sõjaline organisatsioon üldse piipareid kasutab?

Ants Koeli sõnul kasutatakse piipareid selleks, et edastada lihtsaid sõnumeid olukorras, kus side peab olema tagatud kindlalt ehk paremini kui mingi teise vahendiga. Nimelt on piiparite keskjaamad suure võimsusega ja katavad laiemat ala. Nende sagedused on väiksemad, mistõttu on levi parem ja ulatub kaugemale. Sõnumid, mida piiparitele edastatakse, on lihtsad. Tavaliselt kasutavad neid näiteks päästeteenistused, millele antakse seadme kaudu edasi sõnum tekkinud olukorrast. 

Kuna tegu on passiivse seadeldisega, mis kuulab ainult keskelt saabuvaid sõnumeid, on piipareid ka lihtsam varjata. Näiteks kui mobiiltelefon otsib kontakti keskjaamaga ja on seetõttu lihtsasti avastatav, siis piipari puhul seda probleemi pole.

Koeli sõnul on igal juhul tegu väga kavala trikiga, mille sarnast pole varem ajaloos ette tulnud: "Me näemegi siin seda, kuidas on väga hästi välja valitud rünnatav segment. Kui keegi lepib kokku, et kanname teatud seadet, olgu see raadiojaam või piipar, siis sellist segmenti on lihtne korraga tabada. Näiteks kui kõigil on eritootja seadeldis, oleks olukord tunduvalt keerulisem –  keegi jääb igal juhul valimist välja ja plahvatused ei toimu samaaegselt."