Tehnikaülikooli vanemlektor ja maastikuarhitekt Sirle Salmistu vaatles oma kolleegidega kümmet hiljuti Eesti väikelinnades värskenduskuuri läbinud keskväljakut ja nendega piirnevaid tänavalõike. Avaliku ruumi easõbralikkust hindasid nad enda välja töötatud vaatlusinstrumendi alusel, mis hõlmas kümmet vaatluskategooriat.

"Töö mõte oligi vaadelda, kuidas hiljuti kujundatud avalik ruum, ennekõike avalikud linnaväljakud, rakendavad easõbraliku keskkonna põhimõtteid ning arvestavad vanemaealiste inimestega," sõnas Salmistu.

"Üldiselt märkasime, et asi pole sugugi halvasti, pigem isegi päris hästi. Samas on tegu just uusimate avalike ruumidega Eestis, mis rajati kõige värskemate teadmiste järgi. Mõned neist on pälvinud silmapaistvuse eest ka auhindu. Nõnda võikski eeldada, et need on tehtud kõige paremaid võtteid kasutades," lisas ta.

Sellegipoolest täheldasid uurijad väljakute planeeringus mõningaid kitsaskohti, mis jätavad soovida või millele pole piisavalt tähelepanu pööratud. Teadustöö autorid loodavad, et tähelepanekuid saab kasutada tulevikus kaasavamate avalike ruumide loomisel.

Kus midagi asub?

Ühe küllaltki levinud puudusena tõi maastikuarhitekt näiteks välja vähese linnaruumi tajumise võimaluse. Teisisõnu ei pruugi inimene lihtsasti mõista, kus miski asub, olgu selleks siis kohalik vaatamisväärsus, apteek või isegi avalik käimla.

"Me ei räägi ju ainult eesti keelt kõnelevate inimeste avalikus ruumis orienteerumisest, vaid meie linnu külastavad ka välismaalased," juhtis Sirle Salmistu tähelepanu. Vanemaealiste puhul võib aga tualeti leidmise aeg kujuneda küllaltki oluliseks teguriks. Sageli ei suuda nad lihtsalt füüsiliselt ringi joosta ja otsida, kus midagi asub.

Samal ajal ei soovita uuring linnaruumi üle külvata visuaalse müraga, sest arvukad viidad võivad hakata omakorda inimestes segadust tekitama. "Parim lahendus võib-olla oleks mingisugune ümbruskonna plaan või kaart. Kui sellele peale vaatan, saan enam-vähem aru, kus parajasti olen ning kuhu suunas mingid asjad jäävad," pakkus arhitekt välja.

Avalik ruum peab muutuva kliimaga sammu pidama

Vaadeldavad alad olid valdavalt linna kesksed esinduskohad, mis on valdavalt mõeldud festivalide, turgude, paraadide ja muu sarnase korraldamiseks. Seetõttu polnud haljastuse loomine nende puhul eesmärk omaette, märkis Salmistu.

"Väljaku mõiste tähendab seda, et me ei räägi ilmtingimata haljasalast. Nende planeerimisel küll kasutatakse haljastust, näiteks püsikuid, õitsvaid lilli, mõnel juhul ka puid, aga varju need ilmtingimata ei paku," tõi ta välja.

Teadustööst joonistus välja, et pinkidest uutel väljakutel puudust ei ole. Samas kipuvad need paiknema keset kiviplatse lageda taeva all. Salmistu oletas, et küllap tahavad inimesed arendajate hinnangul Eesti pilvises kliimas võimalikult palju päikest nautida.

Suvised kuumalained muutuvad aga ka Eestis aastast aastasse üha sagedasemaks. Seetõttu soovitab Salmistu uuringus paigaldada senisest enam väljakutele kuuma eest varju pakkuvat haljastust.

"Alles meil oli siin päris pikalt kuuma üle kogu Eesti. Minagi käisin mööda seinaääri ja otsisin varjulisi kohti. Vanemaealiste inimeste puhul on paljudel tervisenäidustused, mis ei võimaldagi neil kuuma päikese käes viibida. Neil hakkab halb, kui ainsad istumisvõimalused on lõõskava väikese käes. Valdavalt olid aga istekohad ikkagi paigutatud päikese kätte," lausus Salmistu.

Kuna Eesti esineb suurel osal aastast ka külma tuult, vihma või lund, võiks Salmistu hinnangul mõelda ka selliste ilmastikunähtuste eest varju pakkuvatele puhkekohtadele. "Ma ei väida, et ühelgi vaadeldud alal neid polnud. Nii mõneski kohas leidus tehislikke varialuseid, kuid lähtuvalt alade eesmärgist nappis suuremat varju pakkuvat haljastust," täheldas teadlane.

Pinkide paigaldamine kütab kohalike seas kirgi

Sirle Salmistu osales möödunud aastal Tartu linnas saja uue avaliku pingi paigaldamisel. "Idee autorina sain kaasa lüüa ka edasises töös, mis hõlmas pinkide asukohtade planeerimist. Eeldasime juba algusest peale, et mõnedes kohtades hakkab osa inimesi kurtma," sõnas ta.

Kuigi linna keskväljakutel ja kesklinnades üleüldiselt on Salmistu sõnul pinke enamasti piisavalt, kipub neid nappima elamurajoonides. Samas tuleks just nendes kohtades eakad inimesed kodust välja liikuma saada. Pinkide elurajoonidesse paigaldamine kipub tekitama aga kogukondades sageli vastakaid tundeid.

Kui eaka inimese jaoks võib puhkamisvõimalus olla tema teekonnal hädavajalik, kipuvad pinkidele kogunema õhtutundidel ka lärmakad seltskonnad. Nii on avaliku ruumi planeerijatel raske leida kuldset keskteed, mis kõigile sobiks.

"Pinkide paigaldamisele tuleb läheneda hästi kontekstipõhiselt. Ühest küljest tuleks järgida teekonnapõhist lahendust. Peab vaatama, mis ümbruskonnas paikneb, milliseid tänavaid ja teid inimesed rohkem kasutavad ja kuhu eakad inimesed jõuda tahavad," ütles Salmistu.

"Tegu on avaliku hüvega, aga kui kellegi elukvaliteet saab selle pärast kannatada, sest seal käib pidev lärmamine või midagi muud, siis see pole ka muidugi hea. Võib-olla mõningatel juhtudel ongi vajalik mõningad pingid teise kohta ümber paigutada," nentis ta.

Samuti kostub Salmistu sõnul nurinat ühe-kohaliste pinkide ehk toolide üle. "Kurdetakse, et nendel ei saagi ju kahekesi istuda. Ei saa tõesti, aga just sellel põhjusel, et siis ei saa tekkida magamistubade vahetus läheduses kogunemisi. Samas on need ikkagi hädavajalikud inimestele, kellel on vaja oma teekonnal vaja puhata," selgitas maastikuarhitekt. Seetõttu võib avalikke toole pidada tema sõnul kompromisslahenduseks.

"Statistika näitab, et Eestis elab palju üksikuid vanu naisi. Seega ühekohaline lahendus võib olla parem kui mitte midagi. Eesti kogemuse järgi võin öelda, et pinke ei ole kunagi liiga palju. Näiteks mulluse Tartu projekti eesmärk oli, et saaks kõikidesse linnaosadesse täiendusi teha, mitte ainult kesklinna. Eakad inimesed tuleb rohkem liikuma saada," võttis Sirle Salmistu kokku.