Pestitsiidid on põhilised metsmesilaste kahjustajad
Seal, kus varem kostis suviti rõõmsat ja töökat suminat, on tänapäeval pahatihti palju vaiksem. Miks jääb mesilasi üha vähemaks ja vähemaks? Päris lõplikku vastust ei ole teadlastel seniajani.
Ameerika ja teiste maade teadlaste uuring osutab, et metsmesilaste arvukuse suure languse taga võivad põhipõhjusena peituda pestitsiidid, mida põldurid põlluviljade kaitseks kahjurputukate eest põllule pritsivad.
Laura Melissa Guzman Los Angeleses asuvast Lõuna-California Ülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Sustainability, et mõnedes paikades, kus pestitsiide eriti hoolega levitatakse, on metsmesilaste kohtamise juhtumeid jäänud pestitsiididest puutumata aladega võrreldes tervelt 56 protsendi võrra vähemaks.
Metsmesilaste kadu võib aga raputada terveid ökosüsteeme, ja mitte ainult taimi, keda nad tolmeldavad, vaid ka loomi, kes neid taimi söövad ja nende vahel elutsevad, ja neid loomi, kes neid loomi söövad. Lõpuks võib kannatada saada ka võimas põllundustööstus ise, ja meie, ta toodangu tarbijad, sest metsmesilased on ka tähtsad põlluviljade tolmeldajad.
Guzman ja ta kaaslased analüüsisid teaduslikke andmeid, mida oli Ameerika Ühendriikides kogutud paarikümne aasta jooksul möödunud sajandi lõpul ja selle sajandi algul.
Keerukate arvutusmeetodite abiga käisid nad läbi enam kui 200 000 üksikut mesilasvaatlust, mis hõlmasid kolmandiku Ühendriikide mesilasliikidest. Nii said nad selgemat aimu, kus ja millal oli mis liike kui tihti nähtud.
Sinna sekka sobitasid nad valitsusasutustest saadud andmed selle kohta, kui palju ja milliseid pestitsiide oli millistes maakondades millalgi kasutatud.
Võttes arvesse veel mitmesuguseid võimalikke mõjureid ja tegureid, jõudsid nad lõpuks järeldusele, et pestitsiidikasutus on tõepoolest oluline metsmesilaskao soodustaja.
Autorid kutsuvad üles laiemalt juurutama alternatiivseid taimekaitsevõtteid, näiteks kahjurite looduslike vaenlaste appi võtmist, lõksude ja tõkiste ülespanekut ja muid mürgivabu meetmeid.
