Tallinna tehnikaülikooli doktorant-nooremteadur Katriin Kristmann rääkis "Vikerhommikus", et leidis huvi kosmose vastu teaduskeskuses Ahhaa töötades, kuhu suundus pärast vahetusõpinguid Portugalis. Seal avanes tal võimalus töötada tegevusjuhendajana, mis tähendas, et läbi tuli viia teadusteatreid, töötube ja õppepäevi.

Talle küll meeldis teadusdemonstratsioone teha, aga öeldi, et kui ta tahab õiget kogemust, tuleks teha ka planetaariumietendusi. "Mul ei jäänud muud üle, kui pidin hakkama õppima natuke astronoomia ja kosmoseteaduste kohta, et ma suudaksin neid etendusi teha. Siis ma avastasingi, et kosmos on nii lahe. Ma olin täitsa rabatud," lausus ta. Küll aga tundis ta, et Eestis ei saa ilmselt kosmoseteadusega tegeleda, selleks on NASA ja peab olema astrofüüsik või astronaut.

Kristmann sattus aga ühel hetkel Euroopa Kosmoseagentuuri karjääripäeval, mis toimus Ahhaa keskuses. Seal sai ta teada, et kosmosevaldkonda on vaja inimesi väga erinevatelt elualadelt. Nii juriste, biolooge, arste kui ka advokaate. "Siis ma otsustasingi, et tahan tegeleda millegagi, mida saaks kosmosevaldkonnas rakendada ja valisin taastuva energeetika, sest Eestis on suuri väljakutseid, mida selles vallas lahendada ja seda saab ka väga ägedalt kosmosega siduda," ütles ta.

Nüüd puudutab tema doktoritöö kõike seda, mis esialgu tundus kauge ja kättesaamatu: tema uurimistöö on otseselt seotud Kuul rakendust leida võiva tehnoloogiaga. See puudutab päikesepaneele, mida saab luua Kuu peal leiduvatest materjalidest.

Viimati käisid inimesed Kuu peal aastal 1972. Kristmann rääkis, et praegu käib Artemise programm, mida NASA juhib ja kus Euroopa Kosmoseagentuur osaleb. Artemise nime alla koondub seeria projekte, millest kolmas saadab järgmise inimese ja ühtlasi esimese naise Kuule eeldatavalt 2026. aastal. Aasta varem peaks toimuma lend ümber Kuu, mis testib kosmoselaeva Orion suutlikkust neljaliikmeline meeskond kosmosesse viia ja turvaliselt tagasi tuua. "Ma arvan, et päris Kuu-baasi loomisest ja püsiva asustuse rajamisest võiks rääkida kümne aasta pärast. See tundub mulle realistlik," sõnas ta.

Kristmann uurib, kuidas saaks tulevases Kuu-baasis toota energiat nii, et baasil oleks võimalik täiesti iseseisvalt toimida ja kasvada, sõltumata maalt saadetavatest ressurssidest. Energia on vajalik Kuu peal asuvate taristute loomiseks. Tema doktoritöö keskendub päikesepaneelide valmistamisele Kuul leiduvatest materjalidest. Ehkki see projekt on mõeldud kosmoserakendusteks, leiaksid need päikesepaneelid suurepäraselt kasutust ka Maal.

Teadusmaailmas ei loe tema sõnul see, kust riigist keegi pärit on, vaid milline on tehtava töö kvaliteet. "Pigem on Eesti väiksus suur eelis. Kui mina kandideerisin pärast magistrit Euroopa Kosmoseagentuuri praktikale, siis võimalus sinna pääseda oli üsna väike. Ühele kohale oli 100 või 200 kandidaati. Ma konkursiga ei pääsenudki sinna. Aga ma teadsin, et kui ma kandideerisin, siis kõikidest Euroopa liikmesriikidest on vaja esindajaid. Eestist on grammike lihtsam sinna saada kui võrrelda näiteks Saksa- või Prantsusmaaga, kus on inimesi palju rohkem. Me oleme vähe esindatud suurtes organisatsioonides ja meie inimesed peaksid olema aktiivsemad kandideerima," rääkis ta.