Sest kuidas muidu saab Arieli pinna peal olla nii palju tahket süsinikdioksiidi ja süsinikmonoksiidi? Kuskilt peab neid aineid sinna juurde tulema, sest isegi nii külmas paigas kui Arieli pind auravad nad arvatavasti kiiresti ja hajuvad kosmosse.

Richard Cartwright Ameerika Ühendriikides Marylandis asuvast Johns Hopkinsi rakendusfüüsikalaborist ja ta kolleegid võtsid ette James Webbi kosmoseteleskoobiga kogutud spektroskoopilised andmed Arieli pinnast.

Võrdluseks segasid nad laboris mitmesuguseid aineid kokku ja vaatasid, milliseid spektrijooni need andsid.

Järeldus, et Arieli pinda katavad ühed Päikesesüsteemi kogukamad tahke süsinikdioksiidi lademed, paiguti tervelt sentimeetri paksused või paksemadki.

Selgus ka, et ladestu sisaldab arvestatavas koguses ka süsinikmonoksiidi.

Neid aineid on sellisel hulgal, et läheb üsna raskeks pidada nende ainsaks juurdetulekumehhanismiks Uraani magnetväljast mõjutatud laetud osakeste põrkeid Arieli pinnaga.

Nii kirjutavadki Cartwright ja kaasautorid ajakirjas The Astrophysical Journal Letters, et suurem osa pinnal lasuvatest süsinikuoksiididest pärineb pinnaaluses ookeanis toimuvatest keemilistest reaktsioonidest. Arieli pinnal asub rohkesti lõhesid, mille kaudu need ained saaksid ülespoole kulgeda.

Mis aga samuti oluline, analüüs näitas, et Arieli pinnal võib leiduda ka karbonaatseid mineraale, aga neid saaks tekkida ainult vee kaasabil.

Pinnaaluseid ookeane teatakse või kahtlustatakse muidu õige mitmel Päikesesüsteemi suurplaneedi kaaslasel, aga ka kääbusplaneet Pluutol.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.