Oludele kohandatav mürginääre on taganud mardikarühmale erakordse edu
Putukate klass on tohutult mitmekesine ja liigirikas, ja seejuures on eriti erakordselt mitmekesine ja liigirikas just mardikaliste selts. Umbes veerand kõigist seni kirjeldatud elusolendite liikidest ongi just mardikalised.
Mardikate edukust ja mitmekesisust on seletatud mitut moodi, küll tugevate kattetiibadega, küll neile toidust pakkuvate õistaimede mitmekesisusega.
Kuid senised seletused ei seleta hästi ära mardikaliste kõige liigirikkama sugukonna lühitiiblaste liigirikkust. Neil ei ole tugevaid kattetiibu ja nad ei tarbi enamasti taimset toitu, vaid on röövloomad.
Sheila Kitchen Texase A&M Ülikoolist ja ta kolleegid muudestki Ameerika Ühendriikide teadusasutustest on nüüd lähemalt uurinud ja kõrvutanud lühitiiblaste seljalookenäärmeid ja väidavad ajakirjas Cell, et just neis väikseis näärmeis võibki peituda lühitiiblaste suure edu suur saladus.
Seljalookenääre asub lühitiiblaste tagakeha tipus, seljalookeks nimetatava pikivagumuse põhjas.
Näärme nõre on enamasti mürgine ja ebameeldiv, ja seda nõret pritsivad lühitiiblased oma paindlikku tagakeha meisterlikult koolutades kõigi teiste putukate ja lülijalgsete pihta, kes söandavad neid rünnata.
Kitchen ja ta kaaslased on juba varem kindlaks teinud, et seljalookenäärmes on kahesuguseid rakke: ühed toodavad mürgiseid aineid nimega bensokinoonid, teised aga vedelat lahustit, milles bensokinoonid lahustuvad; neist kahest kokku saabki siis tõhusalt pritsitava mürgise segu.
Nüüdses töös järjeldasid Kitchen ja ta kaaslased mitmesuguste lühitiiblaseliikide tervikgenoomi ja analüüsisid seljalookenäärme mõlema rakutüübi tööd korraldavaid geene.
Nad avastasid, et igapäevaelu rahulikumatel hetkedel on mürkaine seotud suhkrumolekuli külge, mistõttu ei ole ta putukale endale kahjulik, kuid kui pritsimiseks läheb, siis eraldub suhkur toksiinist.
Samalaadset turvamehhanismi kasutavad taimed, kes kaitsevad end mürkainega kahjurite vastu.
Just pärast selle võtte kasutusele võttu algas evolutsiooniloos lühitiiblaste hoogne mitmekesistumine ja erisuguste ökoniššide hõivamine.
Teadlased tõdevad, et kuigi mõlemat tüüpi näärmerakud on kõigil lühitiiblastel üsna ühesugused, on mürkained, mida näärmed toodavad, nõtkelt kohastunud iga liigi eriomaste vajadustega, pakkudes tõhusat kaitset just tema põhiliste oponentide vastu.
Ühel lühitiiblaste rühmal eritab nääre saakloomi lestalisi ligi meelitavaid suguferomoone, teisel rühmal aga rahustab näärmenõre agressiivseid sipelgaid, kelle pesas nad elavad.
Just seljalookenäärme muundumisvõimest tuleneb, väidavad Kitchen ja kolleegid, ka lühitiiblaste eneste hämmastav mitmekesus.
Pildil on lühitiiblane (paremal) vastasseisus sipelgaga.
