NASA kosmosesond Magellan tiirutas Veenuse ümber 1990. aastate alguses. Ta tegi läbi Veenuse läbipaistmatu atmosfääri planeedi kuumast pinnast radarpilte, kuid nende piltide suhteline hägusus ei ole seni võimaldanud laavavoole tuvastada.

Davide Sulcanese Pescaras asuvast d'Annunzio Ülikoolist ja ta kolleegid analüüsisid Magellani tehtud pilte tänapäevase tarkvara abiga.

Nad kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et kahe varem teada olnud vulkaani nõlvale olid Magellani kahe vaatlusseeria vahel ilmunud uued laavavoolud. See osutab, et vulkaanid on tänini aktiivsed.

Teadlased kirjutavad, et on suutnud üsnagi tugevalt välistada muud võimalikud geoloogianähtused täheldatud muutuste seletamiseks, näiteks maalihked.

Möödunud aastal tulid teised teadlased välja Magellani vaatlusandmete uustõlgendusega, mille järgi on ühe Veenuse vulkaani kraater Magellani lennu ajal laienenud.

Seegi oli veenev märk vulkaanitegevuse kestmisest me naaberplaneedil. Kuid laavavoolude eneste leidmine on tõendusena veelgi otsesem.

Paljud planeediteadlased on olnud päris kindlad, et vulkaane Veenusel purskab. Sellest kõneleb muu hulgas väävliühendite leidumus planeedi atmosfääris. Aga senisest vahetumad tõendid annavad neile arusaamadele loomulikult veelgi vaieldamatut kindlust juurde.

Juba ammu ei ole teadlastel olnud kahtlust, et kauges minevikus on Veenus olnud vulkaaniliselt üliaktiivne planeet.

Arvatavasti olid just massiivseist purskeist atmosfääri paiskunud niinimetatud kasvuhoonegaasid üks peamine põhjus, miks meie kosmosenaabri kunagine malbe kliima on asendunud tõelise põrgukuumusega. Teine põhjus võib olla ka Päikese ereduse kasv.

Selleks, et Veenuse tänaseid vulkaane otsustavalt paremini tundma õppida, tuleb planeedi juurde saata uusi sonde. Õnneks seda juba järgmiseks aastakümneks kavandataksegi.

Pildil on arvutigraafiline kujutus Sif Monsi vulkaanist Veenusel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.