Kvasarid kujutavad endast kaugete galaktikate tuumi, mille keskel asuv ablas must auk nende erakordset eredust alal hoiabki.

Christian Wolf Austraalia Rahvusülikoolist Canberras ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Astronomy, et meist enam kui 12 miljardi valgusaasta kaugusel asuva eriti ereda kvasari must auk on ka eriti ablas.

See kujuteldamatu koletis neelab iga päev tervelt ühe meie Päikese jagu ainet, olles selle tempoga ka kõige kiiremini kasvav must auk, mis seni teada. Praeguseks ajaks või õieti nii, nagu ta meile praegu paistab, on augu mass kasvanud võrdseks juba 17 miljardi Päikese massiga.

Keereldes musta augu poole langev aine kiirgab maailmaruumi mitusada triljonit korda rohkem energiat kui meie Päike. See aine pöörleb musta augu ümber seitsme valgusaastase läbimõõduga kettana, niinimetatud aktretsioonikettana. Uuringu autorite sõnul ei ole ka nii suurt aktretsiooniketast varem kusagil nähtud.

Kummalisel kombel on kvasar J0529-4351, mille rekordilised omadused on nüüd välja selgitatud, olnud teada juba üle nelja aastakümne, aastast 1980, mil ta ühes lõunataeva ülevaateuuringus registreeriti. Algul küll ei saadud mitukümmend aastat aru, et tegu on kvasariga.

Uusi kvasareid ei olegi nii väga kerge leida, sest taevaseid andmeid koguneb suurel hulgal, kuid esialgu ju ilma igasuguste selgitavate siltide ja kirjeteta. Tihtilugu peavad teadlased appi võtma masinõppealgoritmid, et kvasareid muudest taevanähtustest eristada.

Paraku õpetatakse neid algoritme välja olemasoleva andmestiku pinnalt, mis tähendab seda, et algoritm ei tarvitse erakordselt eredat kvasarit kvasariks pidadagi, vaid peab seda näiteks täheks, nii nagu nüüd juhtuski.

Kõigist raskustest hoolimata sisaldavad astronoomide kataloogid tänaseks päevaks juba üle miljoni kvasari, ja nüüd on juhtunud, et üks neist on hoolikamalt vaadates osutunud tõeliseks pärliks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.