Uuringut koordineerinud maaülikooli kaasprofessori Ülo Väli sõnul on röövlindude väärtus bioindikaatorina juba ammu tuntud. Eeskätt on seda märgatud aga maastiku tasemel. Mitmekesist maastikku iseloomustab mitmekesine röövlinnustik ja ühtlasi on säärastel aladel suur elurikkus.

Majandatavas maastikus jääb sellest teadmisest tihtipeale väheks, sest tõhusa looduskaitse nimel tuleb elurikkad paigad täpselt kindlaks teha. Eesti Maaülikooli teadlaste eesmärgiks oligi põllumajandusmaastikus elustiku võtmealade leidmine.

Töörühm valis Indikaatoriteks neli põllumaal toituvat röövlinnuliiki: hiireviu, kanakull, roo-loorkull ja väike-konnakotkas. "Röövlindude telemeetriauuringud on tänapäeval väga populaarsed, kuid tavaliselt on eesmärgiks jälgitava liigi ökoloogia uurimine. Mitme liigi liikumismustrite üheaegne analüüs üldiste looduskaitseliste eesmärkide nimel on uudne lähenemine," avas professor teadustöö tausta.

Kolme aasta jooksul kaardistasid teadlased GPS-saatjate abil 62 linnu liikumised ning määras veerand hektari suurustel proovialadel erinevate elustikurühmade arvukuse ja mitmekesisuse. Tööga selgus, et neis paikades, kuhu koondus mitme röövlinnuliigi saagijaht, oli kõrgem teiste lindude, imetajate ja kahepaiksete arvukus ning liigirikkus.

Samuti oli seal suurem taimestiku mitmekesisus. "Seega ei näita röövlinnud meile täpselt kätte üksnes oma saakobjektide paiknemise maastikus, vaid ka üldise elustiku mitmekesisuse tulipunktid," kinnitas Väli.