Oma hiljutises mõttepaberis arutles Tammel sellise suundumuse võimalike põhjuste üle. Lahendusena pakub ta välja, et omaaegne seadus vajaks põhjalikku revisjoni. "Demokraatliku riigi põhimõte on, et riigis teostab võimu rahvas. Kui rahval ei ole ligipääsu otsuse tegemiseks vajalikule infole või see info on moonutatud, tekib küsimus, mille pealt valimistel otsus tehakse," ütleb teadur. Niisamuti vajavad uue teadmise loomiseks hetkeolukorda kajastavaid moonutusteta andmeid teadlased.

Asutuste soovis andmetele ligipääsu piirata pole Tammeli sõnul midagi uut. "Kui vaadata neid debatte, mis toimusid 1998. aastal, mil avaliku teabe seadust välja töötama asuti, on olukord tänasega üsnagi sarnane," võrdleb ta. Asutused soovivad hoida infot asutuse sees ning nii aastakümneid tagasi kui ka täna on õhku visatud mõte jagada infot tasu eest.

Kõnekas on teaduri sõnul see, et avaliku teabe seadus valmis infovabaduse seaduse töörühma käe all. "Algusaegade poleemikat vaadates tahtsid asutused toona salastada väga paljusid asju. Selle seaduse eesmärk peaks niisiis olema tagada infovabadus," osutab Tammel.

Aja möödudes on tema sõnul 2023. aastaks jõutud vastupidisesse olukorda. Templist "Asutusesiseseks kasutamiseks" (AK) on saanud salastamise tööriist. "Sinna seadusesse on aastate jooksul lisatud sätteid, et AK-templit oleks võimalik kasutada üha rohkematel kordadel," tõdeb teadur.

Teadus jäetakse teadmatusse

Salastamist on omal nahal tunda saanud ka teadlased, kes kas ei saa enam andmeid kätte või ei tohi nende põhjal valminud uuringut avaldada. "Meil on näiteid uurimistöö tegijatest, kellel on töö kirjutamine väga palju edasi lükkunud või kes on pidanud metoodikat muutma," toob Kaide Tammel välja.

Sisekaitseakadeemia kirjastuses ilmunud mõttepaberis kirjeldab teadur üha sagedasema AK-templi kasutamise põhjused. "Lihtsam on töötada, kui keegi ei sega, kui seljatagune on kaitstud ja ebameeldivaid küsimusi ei esitata. See on inimlikult täiesti arusaadav," nimetab Tammel neist ühe. Niisamuti võib tema sõnul inimlikult mõista kartust, et uuringu tulemus on ette ennustamatu ja võib kahjustada asutuse mainet.

Lisaks kardavad ametnikud Tammeli sõnul asutusesisese info lekitamisega seotud menetlusi: "Hirmutunne võib varjamissoovi suurendada. Kui ma nüüd midagi avaldan, mis siis minule sellest järgneda võib?" Viimaks ei soovi ametnikud tihtilugu nii-öelda töövälistele tegevustele tööaega kulutada.

Tegelikult lasub avaliku sektori töötajate õlul Tammeli sõnul ülesanne olla ka oma tegevustes avalik. "Nii poliitikud kui ametnikud peavad suutma oma otsuseid põhjendada. Suhtlemine nii ajakirjanike kui ka teadlastega on osa avalikus sektoris töötava inimese tööst," osutab ta. 

Küsimus kohustusest avalikkusega avatult suhelda on Tammeli sõnul eeskätt teadlikkuse küsimus. Sestap on andmekaitse Inspektsioon oma aastaraamatutes sageli välja toonud võimaliku lahenduse: tuleks suurendada ametnike teadlikkust ja teha neile rohkem koolitusi. "Paraku on küsitav, kas nendel koolitustel on reaalset mõju. Miks see mõju ei ole siiamaani avaldunud? Pigem on protsess aastaid suurema varjamise suunas läinud," arutleb teadur.

Digitaalsed andmed vajavad värsket seadust

Ametnike teavitustöö asemel tuleks Kaide Tammeli sõnul minna tagasi päris algusesse ja avaliku teabe seaduse lähtekohad üle vaadata. "Praegust avaliku teabe seadust lihtsalt mõne paragrahvi muutmisega minu hinnangul parandada ei ole võimalik. Tegelikult tuleb teha väga suur seaduse revisjon," ütleb ta.

Esiteks on vahepealsete aastatega oluliselt muutunud info ja andmete iseloom, kuna need on kolinud digikujule. "Peame vaatama, millisel kujul ja millised andmed meil ametkondades olemas on. Kuidas ja milliste tehniliste vahenditega me saame nüüdisühiskonnas infovabaduse tagada?" pakub teadur. 

Teiseks on avaliku teabe seadusesse ajapikku lisatud paljude Euroopa Liidu direktiivide rakendamisest tulenevaid sätteid. Tammeli sõnul on seaduse keel muutunud seetõttu väga segaseks. "Nagu ma artiklis ka välja tõin, on näiteks juurdepääsetavus ja ligipääsetavus, mis tähendavad kahte erinevat asja. Neid kasutatakse süsteemitult. Samamoodi on läbisegi info, andmed, teave ja avaandmed," loetleb ta.

Infovabadus aitab hoida demokraatia tervist

Laiemalt on avalike andmete kättesaadavus Kaide Tammeli sõnul aga küsimus Eesti riigikorra ja demokraatia tervisest. Päevakajalise mõttekohana on Eesti üks eeskujudest Euroopa Liitu pürgivale Ukrainale. "Kuidas on võimalik välja juurida seal avalikus sektoris endiselt valitsev korruptsioon, kui avaliku sektori otsused, tegevused ja rahastus ei ole avalikud?" arutleb ta.

Siit tõstatub teaduri sõnul laiem küsimus, kuidas on võimalik demokraatlikke riike üldse hoida, ehitada ja luua, kui riigi tegevus ei ole läbipaistev. Teadlasena märgib Tammel, et riiki ei tohiks võtta neutraalse ja alati inimest toetava osapoolena. "Ajalugu ja kahjuks ka tänapäev näitab meile, et kui riik ei ole läbipaistev ja selle järelevalve teadlaste, ajakirjanduse kui ka kolmanda sektori poolt ei toimi, siis ühel hetkel võib riik kui selline hakata oma tegevusega inimesi ohustama," ütleb ta.

Kaide Tammel kirjutas andmevabaduse teemal Sisekaitseakadeemia mõttepaberis.