Tapjaseente mõju kahjuritele käib kõhu kaudu
Keemilistele pestitsiididele võib looduses leiduda aseaine putukaid nakatavate seente näol. Tartu Ülikooli doktoritöö näitas, et ehkki selliseid seeneliike on palju, ei pruugi need putukate arvukust oluliselt mõjutada. Pigem sõltub putukate suremus seenhaigustesse nende peamisest ninaesisest ehk toidutaimest.
Viimasel ajal tuntuks saanud arvutimängu ekraniseering "The last of us" räägib, kuidas muteerunud putukatele haigusi põhjustav seenteperekond Codryceps põhjustab maailmas zombie-apokalüpsise. Hiljuti Tartu Ülikoolis kaitstud uurimustöö eesmärk oli uurida selliste seente mitmekesisust, küll reaalsemas – putukate looduslikes populatsioonides – võtmes. Samuti oli töö siht kirjeldada nende põhjustatud suremuse mustreid populatsioonidünaamika ja evolutsioonilise ökoloogia kontekstis.
Entomopatogeenseid ehk putukatele haigusi tekitavaid seeni on praeguseks tuvastatud üle 1000 liigi, millest paljud on ülemaailmse levikuga. See arv on kindlasti alahinnatud, kuna seeneriik on oma 18 hõimkonnaga väga mitmekesine ja siiani puudulikult uuritud. Sellised seened nakatavad putukat läbi õhu või taimede leivivate eoste ning tapavad putuka oma elutegevuse käigus. Just seepärast võivad seened väga tõenäoliselt olla aseaine keemilistele pestitsiididele.
Teadustöös ilmnes, et patogeensete seente liigirikkus on suur: kolme-nelja uuritud liblikaliiki tappis 25 seeneliigist pahalasi. Teisalt aga leiti, et ainult kümme protsenti igast putuka asurkonnast sureb seennakkuse tagajärjel. Pandagu seejuures tähele, et ei leitud asurkonda, kus suremus seene tagajärjel oleks olnud 0 protsenti. Need arvud ei erinenud parasvöötme, subtroopika ja troopika vahel, vaatamata suremuse põhjustajate ehk seeneliikide ja seltside erinemisele.
Nii madal suremus ei luba veel kindlalt väita, et seentel on putukate arvukuse määrajana oluline osa. Sellegipoolest, kuna seened on keskkonnas alati olemas, siis midagi peab määrama, kas putukas nakatub või mitte. Sellele küsimusele leidis töö uue vastuse – nakatumine sõltub toidutaimest.
Täpsemalt on kaitstud doktoritöö üks esimesi maailmas, kus on näidatud seost kindla seeneliigiga nakatumise ja toidutaime liigi vahel. See toetab varasemalt arutletud nn turvamehe hüpoteesi, kus taimed pakuvad oma kudedes või ümbruses (mikro)elupaika seentele, kes pakuvad neile kaitset taimtoiduliste putukate vastu.
Kui entomopatogeensete seentega nakatumise tõenäosus tõesti sõltub toidutaime liigist või väliskujust, toimiks putukatel valikusurve selle taime toiduks kasutamise vastu. Samuti soodustaks see generalistide ehk eri taimi söövate putukate muutumist spetsialistideks ehk paari kindlat taime söövateks putukateks.
Robin Gielen kaitses 14. novembril zooloogia ja ökoloogia erialal doktoritöö "Diversity and ecological role of pathogenic fungi in insect populations" ("Patogeensete seente liigirikkus ja ökoloogiline roll putukapopulatsioonides") Tartu Ülikoolis.
Toimetaja: Airika Harrik