Alepõllundust harrastasid muistsed eestlased, kuid tänapäevalgi on see praktika mõnede põlisrahvaste seas kasutusel.

Muretsejate väitel võib aletegemine muu hulgas kaasa tuua mullaerosiooni ning vee- ja õhusaastet ja aitab kaasa üleilmsele metsatustumisele.

Ameerika Ühendriikide ja Belize'i teadlased väidavad aga, et tegelikult võib alel olla metsadele hoopis soodne toime.

Sean Downey Ohio Osariigiülikoolist ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Communications Earth & Environment, et kui teha vihmametsa just paraja suurusega alelapid, siis kasvab selle tulemusel metsa taimerikkus.

Teadlased määrasid taimerikkust nii droonivõtete põhjal kui ka maa peal vaadeldes, et teada saada, kuidas mõjutab taimeliikide arvu aletegemine kahe Lõuna-Belize'i maia küla lähedases vihmametsas.

Drooni pealt sai mõõta metsast paistvaid värvitoone; mida rikkalikum on toonivalik, seda suuremaks võib pidada ka taimerikkust.

Aletegemine kõrvaldab väikeselt metsalapilt suured puud, mistõttu päikesekiired pääsevad paremini maapinnale lähemale ja annavad võimaluse kasvada rohkematel madalakasvulistel taimedel; nii see taimerikkus edenebki.

Teadlased tõdevad, et samamoodi võib vihmametsa taimerikkust kasvatada ka näiteks välgulöök või orkaan.

Tähtis on, et kõrgematest puudest lagedaks tehtav ala oleks õige suurusega, mitte liiga suur ega mitte liiga väike.

Kui ala on liiga väike, ei jää haruldasematele taimedele ikkagi piisavalt kasvuruumi. Kui ala on liiga suur, siis võivad haruldased taimed sealt sootuks hävida.

Tundub, et kohalikud põliselanikud tunnevad metsaökoloogiat omal tasemel praktilises mõttes nii hästi, et nende kasutatavad aletegemise võtted tugevdavad ökosüsteemi ja suurendavad elurikkust.

Külaelanikud põletavad just nii palju metsa, kui neil enda äratoitimiseks tarvis on, tuhas sisalduvad toitained naasevad mulda; mõne aasta pärast tehakse uus põld mujale ja vana koht kasvab taas kõrget metsa täis.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.