"Kui me täna, juba eile, ei muuda seda viisi, kuidas me majandame seda vägagi olulist, väärtuslikku, põnevat ja müstilist kala, siis ma kardan, et ma näen oma eluaja jooksul, kuidas üks oluline liik siin maailmas sureb välja," sõnas Joonas Plaan, Tallinna Ülikooli keskkonna-antropoloog ja Eestimaa Looduse Fondi kestliku kalanduse ekspert saates "Pealtnägija".

Plaan tõi välja, et võrreldes 1960.–1970. aasta keskmisega on jäänud Põhjamerre noort angerjat vaid 0,5 protsenti. Mujal Euroopas, k.a Biskaia lahes, kust enamik klaasangerjat tuleb, on ajaloolisest keskmisest alles 9,7 protsenti.

Kalurist Aivo Kähri hinnangul on angerjate allakäigu eestlaste angerjalembuse arvele kirjutamine põhjendamatu. "Ma soovitaks nendel rohelistel inimestel ilma lennukita minna näiteks Jaapanisse või võib-olla Euroopas ringi käia ja vaadata, mismoodi klaasangerjaga seal ringi käiakse ja mismoodi teda süüakse," viitas kalur.

Bioloogiadoktor ja riigikogu liige Tiit Maran kinnitas, et angerjate arvukuse vähenemises on olnud oma roll jaapanlaste toidueelistusel. "Väga suurel määral pärast seda, kui Jaapan oma ümbruses oma angerjaliigi välja püüdis, tuli tema tähelepanu Euroopa peale. Ta hakkas siit ostma angerjat, mis Hiinas üles kasvatati ja läks siis Jaapani turule müügile. Selline kaubavahetus muutus üheks lisafaktoriks ühel hetkel, mis hakkas seda klaasangerja väljapüüki suurendama," sõnas zooloog.

Praeguseks on angerjatega sellisel viisil kauplemine keelatud. Kriitilise väljasuremisohu tõttu lisati angerjas 2013. aastal Washingtoni konventsiooni ehk CITES-i lisadesse. Marani hinnangul jääb sellest angerjapopulatsiooni taastamiseks väheseks. "Kui me tahame, et angerjas taastuks, siis igal juhul me peaksime täielikult lõpetama tema püügi ja tarbimise," leidis Maran.

Angerjate päästmist raskendab asjaolu, et hoolimata aastaid kestnud jõupingutustest ei suudeta angerjat kuskil maailmas kunstlikult paljundada. Kuigi liiki esineb sisuliselt kõigil laiuskraadidel Antarktika kõrvale jättes, siirdub viimane kui üks angerjas üle ilma kudema ainult Sargasso merre, mis asub Põhja-Atlandi ookeani lääneosas. Sealt rändavad angerjate noorjärgud tagasi oma vanemate elupaika.

Sestap on angerjapopulatsioonide taastamise katsete näol tegu nullsummamänguga – kusagil jääb klaasangerjaid selle arvelt alati vähemaks. Üks taoline programm on 1950. aastatest olemas ka Eestis. Üha rohkem rahvusvahelisi uuringuid viitavad aga, et aastate jooksul miljoneid maksnud ettevõtmise kasutegur on globaalse populatsiooni taastamiseks pea olematu.

Eestis on näha aga siinkohal veelahet. Ühel pool on Tartu Ülikooli teadlased ja looduskaitseorganisatsioonid, kes peavad angerja ümberasustamist liigikaitse seisukohast mõttetuks. Teisel pool on aga Maaülikooli teadlased ja Võrtsjärve kalurid, kes leiavad, et see on siiski mõttekas. "Võrtsjärv on angerjale suurepärane kasvukeskkond – selles pole kahtlustki. [...] See on tegelikult hästi puhas keskkond. Kui me võrdleme seda näiteks Läänemere või ka Lääne-Euroopa veekogudega, siis Võrtsjärv on palju puhtam reostuse osas," märkis Paul Teesalu, Maaülikooli nooremteadur.

Kui Teesalu kinnitas, et Narva hüdroelektrijaama turbiinid kujutavad Sargasso mere suunas teele asuvate angerjate jaoks teatavat takistust, siis keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Herki Tuusi sõnul pole nende mõju kuigi suur. "Olen ka ise seal käinud neid angerjaid turbiinidesse laskmas, et vaadata pärast, kui palju neid ellu jääb. See suremus on seal 12 protsenti. See ei ole suures mastaabis takistuseks," sõnas Tuus.

Ka kalur Aivo Kähr oli veendunud, et angerjate asustamise programmist on kasu. "Saame oma teadmistega öelda täna seda, et Võrtsjärve teadlased, limnoloogiauurijad on tõestanud juba aastaid ja aastaid, et kui see asustamine siin hakkas, läheb see angerjas siit tagasi," viitas Kähr.

Herki Tuus kinnitas samas, et angerjate asustamine Võrtsjärve ja väikejärvedesse toimub eeskätt selleks, et oleks angerjaid, keda püüda. " Ega selles ju ei ole kahtlustki, et see asustamine Võrtsjärve ja väikejärvedesse toimub püügivaru loomiseks. [...] See ei ole olnud varem nii selge, et kas see on olnud kaitsemeede või mitte. Kui me võtame Eesti, siis ega riik otseselt ei asustagi angerjaid. [..] See initsiatiiv on tegelikult kalurite käes, kes soovivad seda angerjat seal püüda," märkis peaspetsialist.

Samal ajal on soovitanud Rahvusvaheline Mereuurimise Nõukogu eri riikide teadlaste arvamusele toetudes igasuguse angerjapüügi peatada, mis tõmbaks ühtlasi joone alla angerjafarmide tööle. Euroopa Komisjon on leidnud, et taasasustamine on kasutu tegevus, kuid pole seda ka keelanud.

Nõnda jätkatakse Tuusi sõnul Eestis nii klaasangerjate siiatoomise kui ka püügi lubamisega. Seda kasvõi selleks, et säilitada ajaloolist traditsiooni, mida esindavad ainuüksi Võrtsjärvel 60 elukutselist kalurit. Ta lisas, et osaliselt maksavad need samad kalurid taasasustamise ise kinni läbi tasuliste püügilubade.

Joonas Plaan viitas aga, et seda toetavad igal aastal kümnete tuhandete eurodega ka maksumaksjad. "Kui vaatame viimast viit aastat, siis KIK-i kaudu on ümberasustamisse investeeritud pea 450 000 eurot: pool maksumaksjate, pool Võrtsjärve kalurite taskust," laiendas keskkonnantropoloog.

Kui angerja käekäik inimestele tõesti muret valmistab, peaks Tuusi arvates tegelema sellega Euroopa tasandil. "Kui ta on piisavalt ohustatud, siis Euroopa Komisjon peaks võtma ühtsed meetmed. Kui vaja, sulgema püügi täielikult. [...] Nüüd on küsimus, kas Eesti peaks sammuma siin kõige ees," sõnas peaspetsialist.

Tiit Marani sõnul võib oodata, et selle puhul hakkavad mängima rolli huvirühmade arvamused. "Alati kui on ressurss, siis see, kes seda ressurssi kasutab, tahab seda kuidagi edasi kasutada ja sellega tekib alati igasuguseid takistusi. Klassikaline näide maailmameredes on haikalad, kelle puhul on meeletu surve, et neid ikka rohkem ja rohkem kasutada. Alati leitakse põhjendusi, kuidas on võimalik sellega jätkata," viitas zooloog.

Nõnda peaksid angerjakaitsjate arvates mõjutama vahepeal kalurite, tööstuste ja poliitikute valikuid murelikud tarbijad ise. Ambivalentset olukorda näitab kasvõi see, et Eestis peetakse iga-aastast Angerjafestivali, mida pole pidanud paljuks väisata ka president. Teisalt ei müü näiteks Rimi angerjat ega angerjakonserve põhimõtteliselt juba kolmandat aastat. Samuti leidub ka restorane, kes ei pane seda kala menüüsse just liigi ohustatuse tõttu.