Aprilli keskel teadusportaalis Novaator avaldatud arvamusloos "Mereinstituudi kalateadlased: euroopa angerja tulevikust – ausalt ja objektiivselt" sisaldub suure hulga arvamustel põhinevate seisukohtade kõrval üks kindel ja oluline fakt: angerja arvukus on kõikjal Euroopas kokku kukkunud. On selge, et tema kaitseks tuleb rakendada meetmeid. Viidatud loo autorid üritavad lugejat veenda, et just nemad oskavad kõige paremini öelda, mida täpselt teha, ja et teistsuguse arvamusega inimesed on ebapädevad.

Eesti Mereinstituudi kalateadlased teavad angerja rännetest meie siseveekogudest tagasi merre koguni nii palju, et peavad mõttetuks "kulutada aega ja raha hõbeangerjate seirele meres ja/või Narva jõe alamjooksul, mis võimaldaks reaalselt hinnata merre jõudvate angerjate kogust". Veelgi enam, enesekindlalt soovitavad nad ametnikel ja poliitikutel võtta oma arvamusloos toodud seisukohad aluseks angerja majandamist ning kaitset puudutavate otsuste tegemisel. Paradoksaalsel kombel jääb aga antud kirjutises puudu nii aususest kui objektiivsusest, rääkimata pädevusest.

Enne kui minna Rohtla jt kõige vastuolulisemate väidete juurde, tuletame aga meelde, et on olemas teaduseetika põhimõtted, mille kohta loeme kokkuvõtlikult Eesti Teadusagentuuri kodulehelt, et kõik teaduses toimuv peab olema usaldusväärne nii teadlaste kui kogu ühiskonna jaoks.

Tuntud ökoloog, Liverpooli Ülikooli professor Brian Moss on öelnud: "Usk on jumalatele, faktid teadlastele". Cambridge Ülikooli Kliimamuutuste Poliitikate Uurimisgrupi juht ja Tartu Ülikooli Väliseesti külalisprofessor Annela Anger-Kraavi kirjutas ERR-i arvamusloos "Kliimakriis – kas ideoloogia või teadus?" probleemidest, mis viimasel ajal kõikjal maad on võtmas: ideoloogiatest, millel on faktidega vähe pistmist ja häälekate eestkõnelejate õhutusel vastu võetavatest õhinapõhistest otsustest, muuhulgas ka ohtudest, mis kaasnevad rutaka tegutsemisega.

Paljud teadlased on märganud murettekitavaid ühiskondliku lõhenemise suundumusi, mis on haaranud ka teadlasringkondi. Nii kirjutas Tallinna Tehnikaülikooli kaasprofessor ja inseneriteaduskonna teadusprodekaan Argo Rosin 25. aprillil: "Kõige alarmeerivam on ühiskonnas see, kui loodus- ja tehnikateadustes (sh kliimauuringutes ja ökoloogias) kasutatakse hinnangutel põhinevaid uurimismeetodeid seal, kus tuleks rangelt kasutada mõõtmistel ja katsetel põhinevaid lähenemisi".

Küllap on paljud tunnetanud, et "demagoogia abil saab taustsüsteemi alati sobivaks muuta", nagu kirjutab professor. Rosin. Olgu siis tegemist metsamajandamise, kliimasoojenemise, tuuleparkide, tööstuse või angerja majandamisega. Kahetsusväärselt on selle tee valinud ka Eesti Mereinstituudi kalateadlased eesotsas Mehis Rohtlaga.

Isegi kõige õilsamate eesmärkide nimel (antud juhul angerja päästmine) ei tee aus teadlane järeleandmisi oma andmete kvaliteedis ega tõlgenda neid meelevaldselt. Kõneksoleva artikli autorid kirjutavad selget vastandumist konstrueerides, et Eestis on "tekkinud olukord, kus ühed teadlased on aastakümneid angerja ümberasustamist toetanud. Teised on aga uuemate teadmiste ning rahvusvaheliste teadussoovituste põhjal seda viimastel aastatel kritiseerinud".

Väite esimene pool on laias laastus õige, seejuures on asustamist toetanud teadlased alati juhindunud kõige värskematest teadmistest, uutest kvaliteetsetest uuringutest, sealhulgas enda uuringute tulemustest^{1; 2; 3; 4; 5} ja kehtivatest Euroopa Liidu_⁶ ja Eesti regulatsioonidest⁷, milles on asustamine tunnistatud liigikaitset toetavaks meetmeks.

Jääme selle juurde, aga oleme täiesti nõus, et aastail 2007–2008 vastu võetud angerja majandamise strateegiad vajavad ülevaatamist ja rahvusvaheliste ekspertide paljudel teadusartiklitel põhinevaid soovitusi tuleb arvesse võtta. Viimane angerja majanduskavade hindamine Euroopa Komisjoni eestvõttel⁸ toimus kuus aastat tagasi, olulisi muudatusi kehtivas kavas ette ei nähtud.

Väite teine pool ei kannata aga kriitikat, sest tungivalt meetmete kavandamise aluseks võtta soovitatud ja viimasel ajal meedias jõuliselt eksponeeritud "uuemad teadustulemused"⁹ põhinevad pigem usul kui teadusandmetel. Rohtla ei ole lakanud artiklit kuulutamast ka siis, kui samas ajakirjas ilmunud kriitika¹⁰ näitab selgelt, et artikli andmed ei toeta tehtud järeldusi mingil moel. Rohtla jt artiklis varjatakse ülimalt olulisi asjaolusid ning esitatakse spekulatsioone vormis, mis loob neist mulje kui faktidest. Tekitatakse illusioon, nagu jõutaks faktidel põhinevatele järeldustele, kuigi tegemist on suuresti meelevaldsete seisukohavõttudega.

Rohtla jt uurisid ju täiesti kaasaegse metoodikaga (angerja kuulmekivikeste ehk otoliitide mikrokeemia) angerjate päritolu. Samas oli tahtmine kuulutada ühtlasi angerja Eesti siseveekogudesse asustamise mõttetust nii suur, et sellest sai lausa artikli pealkirjana vormistatud põhisõnum, millel aga ei ole uuringuga ega selle metoodikaga mingit seost.

Narva jõe suudmealast sadade kilomeetrite kauguselt püütud paiksete (kollaste) angerjate põhjal ei ole võimalik teha pädevaid järeldusi Narva jõest kuderändel merre laskuvate hõbeangerjate hulga kohta – see on sensatsiooniliselt ebaadekvaatne lähenemine. Asja ei muuda piinlik selgitus sinna juurde, et kahjuks uurijate seirepüükide kohad ja ajad ongi sellised, et nad tabavad vaid kollaseid angerjaid.

Ka väide, et hoovuste mõjul peaksid Narva jõest tulevad kalad liikuma Soome rannikule, on täiesti alusetu. Autorid ei esita ega ei saagi esitada ühtegi viidet millelegi, mis seda väidet kinnitaks. Ometi järeldavad nad, et kuna Soome rannikuvetest püütud angerjate hulgas ei olnud Narva jõe vesikonnast laskunud hõbeangerjaid, siis on nad kõik juba enne merre jõudmist välja püütud või muudel põhjustel kaduma läinud.

Kui materjali kogumise metoodika puudusi on Rohtla jt artiklis vähemalt osaliselt kirjeldatud, siis kalapüügiandmed teekonnal Võrtsjärvest mereni on esitatud otseselt lugejat eksitavas vormis. Madalad angerjasaagid teekonnal merre peaksid lugejat veenma, et merre laskujate hulk on olematu.

Eriti reljeefne on selles kontekstis Narva jõe kutseliste kalurite saakide andmete esitamine. Narva jõel ei toimu kutselist püüki, mille käigus rändangerjaid võidaks tabada. Mitte mingit. Seega, ükskõik kui palju seal ka angerjat ei ole, kutselise püügi saak on ikka null. Kuigi kutselist püüki Narva jões ei toimu, on siiski teadusuuringute ja harrastuskalastajate andmete põhjal teada, et allavoolu rändavaid angerjaid Narva jõe suudmealal esineb, neid tabatakse ka jõesuudme lähedal meres.

Ka Emajõel ei toimu angerjale sihitud kutselist püüki. Ametlikud andmed peegeldavad vaid kaaspüüki ja seetõttu ei saagi siin oodata suuri saaginumbreid. Kuid see ei tähenda, et Emajõe kaudu vähe angerjaid Peipsi poole rändab: spetsiaalselt angerjale suunatud katsepüügid Emajõel on näidanud, et sügisese rände perioodil võib ühe mõrra angerjasaak ulatuda sadade kilodeni¹¹.

Peipsi järve angerjaid ei asustata, juba noorena Võrtsjärvest või väikejärvedest laskunuid ei tohi alammõõdu tõttu pika aja jooksul püüda. Ka angerja arvukus ei ole suur, mis on loomulik, sest Peipsi järv on Võrtsjärvest mahult 33 korda suurem. Angerja sihtpüük Peipsil pole kaluritele piisavalt atraktiivne ja kaaspüügina registreeritud kogused on väiksed.

Ka Eesti Loodushoiu Keskuse ja Eesti Maaülikooli koostöös läbi viidud katse näitas⁴, et kuus protsenti märgistatud kaladest püüti välja Peipsis. Sellega on arvestatud väljarändava angerja biomassi arvutamisel.

Seega maskeerib kutseliste angerjapüükide andmete niisuguses vormis esitamine olulisi asjaolusid. Artiklis esitatud andmed ei sobi kuidagi järelduste tegemiseks Narva jõest laskuvate angerjate arvukuse kohta ega vastavate majandamissoovituste andmiseks. Kui uuring põhineb valedel alustel koostatud valimil ja erapoolikul analüüsil, on tulemused paratamatult ebaadekvaatsed. Kui toetav materjal on samuti läbipaistmatul ja kallutatud moel kokku pandud, on tulemuseks ka eksitav lugu.

Miks siis selline artikkel rahvusvaheliste hindajate (retsensentide) poolt läbi lasti? Siin võime tõesti ainult oletada. Kas sihilikult või mitte, aga mitmeid otsustava tähtsusega kohaliku spetsiifikaga fakte ei ole artikli autorid rahvusvahelistele retsensentidele ega ka publitseeritud artikli lugejaile tutvustanud. Mitmel puhul on spekulatsioone esitletud faktidena, nähtavasti veenvalt.

Tuvikese jt esitatud¹⁰ kriitilisele analüüsile samas teadusajakirjas vastates möönavad artikli autorid¹², et andmed ei olnud jah head, aga nad jäävad oma seisukohtade juurde! See on selgelt arvamuspõhine "teadus", mida ei saa tõsiselt võtta! Ehtne teaduspesu, kus ebateaduslikku tegevust esitatakse üldsusele teadusena. Kõigele lisaks heidab see rahvusvahelisel tasandil varju angerja uurimise kvaliteedile.

Rohtla ei väsi aga just sellele artiklile viidates ja kriitilist vastusartiklit maha vaikides kahtluse alla seadmast Eesti Maaülikoolis tehtud kalandusuuringute kvaliteeti ("madala kvaliteediga sisendandmete põhjal paberil hinnatud…"). Millelegi muule pole neil ka toetuda – see on nende ainuke, justkui angerjate rännet Eesti siseveekogudest merre käsitlev teadusajakirjas avaldatud artikkel.

Pärast selle ilmumist 2021. aastal on Eesti Maaülikooli ja Eesti Loodushoiu Keskuse teadlased kutsunud autoreid sisulisele arutelule, kuid see pole õnnestunud. Samal aastal alanud süsteemset ja jõuliselt ründavat mainekampaaniat jälginul kerkib õigustatud küsimus: kas üks osapool üritab trikitades tõe monopoli tekitada ja selle enda kätte võtta?

Tuleb olla tähelepanelik. Selles valguses tuleks vaadata värske pilguga ka merel toimuvatele muudele kalastiku uuringutele ja seirele. Riik võiks kaaluda, et tulemuste usaldusväärsuses ja kvaliteedis vähem kahtlema peaks, ka teiste asutuste (Eesti Maaülikool ja muud teadusasutused, Eesti Keskkonnauuringute Keskus) laiemat kaasamist.

Ent pöördume tagasi Novaatoris 19. aprilli ilmunud arvamusloo juurde, kus autorid, soovides võimendada enda ja "angerja asustamise senise praktika pooldajate" argumentide vastandlikkust, panevad vastaspoole suhu väiteid, mida nad pole kunagi avaldanud.

Näiteks olevat angerjate ümberasustamise senise praktika pooldajate üks argument, et "Klaasangerjad surevad massiliselt Lääne-Euroopa jõgede suudmealadel tingituna suurest asustustihedusest väheste ressursside või rändetakistuste tõttu". Seetõttu olevat mõistlik neid sealt välja püüda ja mujale Euroopasse ümber asustada. Siin on tegemist otsese valega, sest viidatud uuringutes pole kordagi sellist väidet esitatud ja meile pole ka teada ühtki teist Eesti teadlaste uuringut, kus seda oleks väidetud.

Vastaspoolele omistatakse alusetult ka väide, et nende teada püütakse Peipsi järves kalu ainult suuresilmaliste mõrdadega. Ja siis lükkavad arvamusloo autorid selle enda välja mõeldud väite kategooriliselt ümber. Meile teadaolevalt ei ole keegi asjasse puutuv inimene seda väitnud. Mis eesmärgiga autorid hulgakesi selliseid valesid kasutavad?

Angerjate asustamine siseveekogudesse on senistel andmetel õigustatud

Eesti Maaülikool ja Loodushoiu Keskus on juba alates 2007. aastast teinud kõige kaasaegsemal tasemel uuringuid, mis on näidanud, et Narva jõe vesikonda asustatud angerjad pääsevad merre ja asuvad kuderändele^{13; 4}. Raadiomärgiste, hiljem akustiliste märgistega tehtud uuringud näitasid, et Jaanilinna elektrijaama turbiine läbivate angerjate suremus oli 2–12 protsenti. Seega läbis turbiinid edukalt vähemalt 88 protsenti märgistatud angerjatest.

Mereinstituudi teadlased väidavad, et angerja asustamine ökosüsteemi rikastamiseks asurkonna äärealadele, kus võimalik panus populatsiooni taastootmisse on raskendatud, ei ole jätkusuutlik. Selle väite tõestamiseks pole neil muud ette näidata kui eespool kritiseeritud Rohtla jt "teadusartikkel".

Ka ei kaaluvat see, et Narva jõe vesikond ja eriti Võrtsjärv on angerjale hea kasvulava, üles kõiki negatiivseid tegureid, mis selle ohustatud kalaliigi noorjärkude ümberasustamisega kaasnevad. Muu hulgas mainivad nad noorkalade püügiga kaasnev suremust, suur püügikoormust, ujupõie parasiite ning hüdroelektrijaama turbiinide põhjustatud suremust või vigastusi. Läänemeri on angerjale samuti väga heaks elupaigaks, ütlevad nad.

Kõik need väited negatiivsete tegurite kohta võivad olla tõesti arvestatavad, kuid põhinevad taaskord suures osas Rohtla jt arvamustele ja mitte teadustöödele. Eesti kolleegide uuringuid nad ei usu. Angerja ujupõie parasiidiga Anguillicoloides crassus nakatumise määra uuringuid meie rannikumeres ei õnnestunud leida, aga isegi Vahemere soolases vees on kuni 12 protsenti angerjatest nakatunud¹⁴.

Läänemeres, Saksamaa riimveeliselt rannikult püütud angerjate nakatumine ujupõie parasiitidega on kuni 57 protsenti¹⁵, Võrtsjärves keskmiselt 65 protsenti¹⁶. Aastal 2020 oli nakatunuid 61 protsenti¹⁷, 2019. aastal 57 protsenti¹⁸ – vahe mere kasuks pole just ülearu veenev. Võrtsjärve kui hea kasvukoha tõenduseks on ka angerja konditsiooni iseloomustav näitaja, Fultoni tüsedusindeks (K=0,19), mis on liigi keskmisest (0,1) poole kõrgem. Vanusemäärangud otoliitide põhjal on tõestanud, et kasvutingimused Võrtsjärves on Euroopa parimaid: keskmine juurdekasv 6,9 sentimeetrit aastas².

Vähemalt ajalooliselt on aga Läänemeri tõesti angerjale hea elupaik. Professor Heinrich Riikoja kirjutas juba pea 100 aastat tagasi¹⁹, et angerja parimad püügikohad on Pärispea ümbruses, Loksa lahes, Lohusalu ja Lahepere lahtedes, Haapsalu ümbruses, Hiiumaa läänerannal ja Pärnu lahes ning et eriti rikkalikud saagid olid Muhu väinas. Kahjuks jah, sajandi jooksul on olukord väga palju muutunud ja ka Läänemere elukeskkond pole enam päris see.

Kuid siin paljastub Eesti Mereinstituudi kalateadlaste pingutuste peamine eesmärk: asustada angerjaid siseveekogude asemel merre. Algus on tehtud, eesmärgiks on saavutada enamat. Kusjuures, vastupidi väidetule, Maaülikooli kalateadlased on samuti soovitanud asustada angerjat siseveekogude kõrval ka Väinamerre.

Klaasangerjatega salakaubitsemise tulemusel liiguvad Aasia suunal nii suured kogused angerjat, et Eestisse ümberasustatud klaasangerjate hulk kahvatub selle kõrval

Tundub uskumatu, aga käsitletava arvamusloo autorid väidavad tõsimeeli, et salakaubitsemise koguste kohta puuduvad andmed ja eksisteerivad ainult hinnangud. Piisab lihtsast guugeldamisest, et leida autoriteetsed andmed salakaubanduse mahtude kohta. Aastal 2010 keelas Euroopa Liit igasuguse euroopa angerja impordi ja ekspordi. Sellest hoolimata jätkub²⁰ ebaseaduslik kauplemine euroopa angerjaga mahus, mis liiki tõsiselt ohustab. Europoli koordineeritud operatsiooni käigus 2022. aasta oktoobrist kuni 2023. aasta juunini konfiskeeriti 25 tonni ning 2016. aastal 26 tonni Aasiasse teel olnud klaasangerjatest.

On üsna kindel, et kogu salakaubana välja viidavat angerjamaimude hulka ei ole kuidagi võimalik täpselt kindlaks määrata, aga Europoli hinnangu järgi smuugeldatakse Euroopast välja ligikaudu 100 tonni klaasangerjaid aastas. Tuletame võrdluseks meelde, et Eesti siseveekogudesse on aastati asustatud 200–370 kilogrammi, aastail 2014 ja 2015 erandlikult 900 ja 562 kilogrammi angerjat, mis on igal juhul alla protsendi võrreldes salakaubitsemise kogustega.

Üleeuroopaline angerja eest seisev ühendus Sustainable Eel Group (SEG) tuvastas 2017. aasta juunis, et ligikaudu 30 tonni angerja puhul, mis oli pool Euroopa deklareeritud saagist hooaegadel 2015/2016 ja 2016/2017, ei olnud võimalik saadetise teekonda jälgida ja tõenäoliselt rändas see Ida-Aasiasse⁸. Väga mõjuka teadusajakirjas Science avaldatud artikli²¹ andmetel tuvastati Hongkongi turgudel tehtud analüüside alusel, et 45 protsenti seal müügil olnud angerjatest olid kindlalt Euroopa angerjad.

Sel aastal juhtunud äpardus angerjavastsete asustamisel, mis sotsiaalmeedia abiga skandaaliks paisus, on muidugi maiuspala kõigile angerja asustamise vastastele

(Sotsiaal)meedias kehtib vana reegel, et see, mis esimesena välja hõigatakse, kinnistub inimeste teadvusse. Nii usuvad paljud praegugi, et kõik maimud hukkusid, sest nad valati külma vette, ja et kui keegi väidab midagi muud, siis ta vassib. On üldiseltki teada, et kui midagi juhtub, siis enamasti võtab asjaolude selgitamine suuremal või vähemal määral aega.

Antud juhul selgus, et paari kaluri teadmatusest tehtud vea tõttu suri hapnikupuuduse tagajärjel hinnanguliselt kuni 75 protsenti Vooremaa järvedesse asustatud maimudest, mis moodustab kogu sel korral Eesti järvedesse asustatud kalade hulgast alla üheksa protsendi.Kui asustamine edaspidi üldse jätkub, on korraldajad kindlasti palju tähelepanelikumad ja oskavad sarnase vea kordumist vältida.

Kokkuvõtteks

Angerja päästmise/majandamise strateegia, mille üle on viimasel ajal laialdaselt ja muidugi põhjendatult arutletud nii Euroopas kui meil Eestis, peab kujunema kõigi kompetentsete osapoolte konstruktiivses koostöös ning tuginema mitte arvamustele vaid teaduspõhistele faktidele, vaagides iga meetme plusse ja miinuseid. Ilmselt ei ole lihtsaid mustvalgeid lahendusi ega meetmeid, mis töötaksid sajaprotsendiliselt kindlalt.

Kui aga kaaluda angerja asustamise täielikku lõpetamist meie siseveekogudesse, siis peab olema selgelt ja teaduslikult tõestatud, et see ei toeta liigi säilimist. Rohtla jt artikkel⁹ seda ei tõesta. Radikaalsete otsuste tegemiseks Eestis pole veel piisavalt palju usaldusväärseid andmeid ja väita, et seiret või uuringuid pole rohkem vaja teha, on kurjast. Praegu Võrtsjärve asustatavad angerjad hakkavad välja rändama alles 9–10 aasta pärast – see on piisavalt pikk aeg, et korralikult tegeleda täpsustavate uuringutega ja rändetõkke probleemidega.

Rahvusvahelisel tasandil on planeerimisel Läänemere riikide ühine suuremahuline koostööprojekt, millega loodetakse selgitada Taani väinadest püütud angerjate päritolu. Loodetavasti aitab see muu hulgas siluda Läänemere angerja majandamisega seonduvaid lahkhelisid ning suunata ka Eesti kalateadlaste aeg ja energia tulemuslikule koostööle ohustatud liigi olukorra parandamise nimel.

Artikli autorid on Eesti Maaülikool kaasprofessor Arvo Tuvikene, teadur Ain Järvalt ja vanemteadur Lea Tuvikene.

1 - Järvalt A., Ross A., Tuvikene A., Jaadla J., Silm M., Bernotas P. Angerjas. Eluviisid. Püügitehnikad. Retseptid. 2017. Ajakirjade Kirjastus, 80 lk.
2 - Silm, M., Bernotas, P., Haldna, M., Järvalt, A., & Nõges, T. 2017. Age and growth of European eel, Anguilla Anguilla (Linnaeus, 1758), in Estonian lakes. Journal of Applied Ichthyology, 33(2), 236–241.
3 - Bernotas, P., Tambets, M., Kärgenberg, E. 2019. Hõbeangerja ränne Narva jõel ning Narva Hüdroelektrijaama turbiinide läbitavus. 12 lk.
4 - Tambets, M., Kärgenberg, E., & Bernotas, P. 2021. Euroopa angerja (Anguilla anguilla) katadroomse rände edukuse uuring Peipsi vesikonnas.
5 - Bernotas, P., Teesalu, P. (2023). Angerjavarude seisundi hindamine Narva jõe vesikonnas 2022. aastal. 16 lk. 
6 - Council Regulation (EC) No 1100/2007 of 18 September 2007 establishing measures for the recovery of the stock of European eel. Official Journal of the European Union, 248: 17–23.
7 - Eesti angerjamajanduse tegevuskava, 2008
8 - ICES WKEMP REPORT 2018, ICES Advisory Committee ICES CM 2018/ACOM:46.
9 - Rohtla M., Silm M., Tulonen J., Paiste P., Wickström H., Kielman-Schmitt M., Kooijman E., Vaino V., Eschbaum R., Saks L., Verliin A., Vetemaa M. (2021). Conservation restocking of the imperilled European eel does not necessarily equal conservation. ICES Journal of Marine Science 78:101–111.
10 - Tuvikene, A., Bernotas, P., Kärgenberg, E and M. Tambets (2024). The inadequacies of estimating silver eel escapement by studying yellow eels caught in the coastal sea far away from the river mouth. A comment on Rohtla et al. (2021). ICES Journal of Marine Science, fsae015,

11 - Eel Management Plan, Estonia 2008. Heaks kiidetud Euroopa Ühenduste Komisjoni poolt 30.11.2009
12 - Rohtla M., Saks L., Eschbaum R., Vaino V., Verliin A, Kooijman E. and M. Vetemaa (2024). Reply to: Tuvikene et al. The inadequacies of estimating silver eel escapement by studying yellow eels caught in the coastal sea far away from the river mouth. A comment on Rohtla et al. (2021). ICES Journal of Marine Science, fsae016
13 - Järvalt, A., Kask, M., Krause,T., Palm, A., Tambets, M. & D. Sendek (2010). Potential Downstream Escapement of European Eel From Lake Peipsi Basin. 2010 (467, 6), 1 - 11.
14 - Giari, L., Castaldelli, G., Gavioli, A., Lanzoni, M. & E.A. Fano (2021). Long-term ecological analysis of Anguillicola crassus occurrence and impact on the European eel population in a Mediterranean lagoon (North Italy) Estuarine, Coastal and Shelf Science Volume 249, 5.
15 - Simon, J., Ubl, C., Lewin, W.-C. & M. Dorow 2023. Infection with swim bladder nematode Anguillicola crassus in relation to European eel growth, age, and habitat along the German Baltic coast. Dis Aquat Organ 3:155:21-33.
16 - Kangur, A., Kangur, P., Kangur, K., Järvalt, A. & M. Haldna (2010). Anguillicoloides crassus infection of European eel, Anguilla anguilla (L.), in inland waters of Estonia: history of introduction, prevalence and intensity. Journal of Applied Ichthyology, 26, 2, 74−80.
17 - Angerjavarude seisundi hindamine Narva jõe vesikonnas 2020. aastal. Aruanne 2021. Eesti Maaülikool
18 - Võrtsjärve kalavarude seisund ja eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs. 2020
19 - Riikoja, H. 1927. Kodumaa kalad. K. O.-Ü. "Loodus". Tartu, 136 lk.
20 - Alonso, I. A. and van Uhm, D. P. 2023. The illegal trade in European eels: outsourcing, funding, and complex symbiotic-antithetical relationships. Trends in Organized Crime 26(3):1-15.

21 - Richards, L.; Sheng, V.; Yi, C. W.; Ying, C. L.; Ting, N. S.; Sadovy, Y.; Baker, D. 2020. Prevalence of critically endangered European eel (Anguilla anguilla) in Hong Kong supermarkets. Sci. Adv. 6 : eaay0317 4 March 2020.