Viimasel ajal on nii televisioonis kui ka kirjutavas meedias suhteliselt palju kajastatud Euroopa angerja (Anguilla anguilla) ümber toimuvat, kuid eriti angerjate ümberasustamise looduskaitselist mõttekust Eesti kontekstis. Kuna seni on kogu informatsioon olnud väikeste tükkidena laiali erinevate allikate vahel ja teaduskirjandust enamus inimesi ei loe, siis on meie eesmärgiks anda laiemale üldsusele selge ülevaade Euroopa angerja olukorrast Eestis ja mujal maailmas. Loodame, et siinkirjutatu leiab kasutust ka ametnike ja poliitikute poolt angerja majandamist ning kaitset puudutavate otsuste tegemisel.

Euroopa angerjas on keerulise elukäiguga liik. Tema täpselt teadmata asukohaga kudealasid Atlandi ookeani lääneosas, Sargasso meres ja kasvualasid Euroopas ja Põhja-Aafrikas lahutavad tuhanded kilomeetrid. Angerja mandriline levila ulatub Põhja-Aafrikast kuni Põhja-Norrani. Arvatakse, et tegemist on panmiktilise ehk ühel kudealal omavahel juhuslikult seguneva asurkonnaga. Sargasso meres koorunud angerja noorjärgud triivivad seejärel ookeanihoovustega oma kasvualade poole. Teekond kestab erinevatel hinnangutel üks kuni neli aastat.

Kui varem arvati, et kõik angerjad peavad kasvuperioodiks liikuma magevette, siis nüüdseks on selgunud, et osa asurkonnast veedab terve oma kasvuperioodi merevees paiga- ehk kollase angerjana. Kasvuperiood kestab sõltuvalt laiuskraadist, elupaigast ja angerja soost ligikaudu 5–40 aastat. Arvatakse, et kõrgematel laiuskraadidel, sh Läänemere regioonis, võib merre jäävate angerjate osakaal olla isegi suurem magevette siirduvate angerjate osakaalust¹. Kuderänne tagasi Sargasso merre kestab seniste teadmiste järgi orienteeruvalt poolest aastast aastani. Pärast kudemist kõik angerjad surevad.

Angerja arvukus on kõikjal Euroopas kokku kukkunud – võrreldes 1950–1960. aastatega on Põhja-Euroopas, sh Läänemere piirkonnas, liigi arvukus vähenenud ca 99 protsenti, Lääne-Euroopas ca 90 protsenti². Arvukuse suure languse põhjustena tuuakse enamasti välja mageveeliste elupaikade hävimine ja/või ligipääsu puudumine, ülepüük, kliimamuutused, reostus ja parasiidid, kuid ka kõigi nende tegurite koosmõju. Keerulise elukäigu ja laia levila tõttu on angerjas liigina raskesti majandatav. Sellele lisanduvad veel eri riikide majandushuvid, mis on seotud angerja erinevate elustaadiumite püügi ja/või toiduks kasvatamisega.

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul on tegemist kogu oma levila ulatuses kriitiliselt ohustatud liigiga³. Ohustatuse järgimine aste oleks juba "looduses välja surnud". Võrdlusena, kriitiliselt ohustatud on ka Eesti looduskaitse sümbolliik Euroopa naarits (Mustela lutreola), kuid näiteks lendorav (Pteromys volans) ja hiidpanda (Ailuropoda melanoleuca) on oma levilate ulatuses ohustatuse poolest vastavalt "soodsas seisundis" ja "ohualdis".

Euroopa Liitu kalanduspoliitilistes aspektides nõustava Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) põhjalikul analüüsil põhinev soovitus on, et igasugune angerjapüük tuleb määramata ajaks lõpetada².

Eestis oleme hetkel jõudnud selleni, et Euroopa Komisjoni nõudmisel on angerjapüük meres keelatud 1. septembrist kuni 31. märtsini. Muul ajal võib meres angerjat püüda, kuid kehtib alammõõt 35 sentimeetrit. Sisevetes ajalisi püügipiiranguid pole, kuid Võrtsjärves, Peipsi, Pihkva ja Lämmijärves ja Emajões kehtib alammõõt 55 sentimeetrit. Teistes sisevetes on alammõõduks 50 sentimeetrit.

Tänapäeval leidub looduslikult Läänemerre rännanud angerjat väga vähesel määral⁴ meie rannikuvetes ja ilmselt ka siseveekogudes. Arvukamalt leidub angerjat Narva jõe vesikonnas, kuhu liiki kunstlikult klaasangerjatena või ettekasvatatud angerjatena ümberasustatakse.

Angerjate ümberasustamist ei saa pidada klassikalises mõttes asustamiseks, mille käigus kalu paljundatakse kunstlikult haudejaamades ja/või kalakasvandustes, nagu seda tehakse näiteks lõhe, forelli ja haugi puhul. Kõik ümberasustatud angerjad pärinevad loodusest, kust nad üldjuhul erinevate Lääne-Euroopa jõgede suudmealadelt klaasangerjatena välja püütakse ning seejärel lennukite ja paakautodega laiali veetakse.

Siinkohal on sobilik märkida, et Lääne-Euroopa jõgede suudmealadelt saavad oma nn tooraine ka mõlemad Eesti äriühingud, mis tegelevad angerja toiduks kasvatamisega toiduainetööstusele.

Eestis hakati angerjat süstemaatiliselt ümberasustama 1950. aastatel pärast seda, kui Narva jõele ehitati Ivangorodi hüdroelektrijaam. Ehitiste kompleks blokeeris angerja jaoks rändetee ülesvoolu ja samal ajal jättis veeta Narva joa, kust väikesed angerjad tänu oma heale ronimisoskusele hüdroelektrijaamale eelnenud ajal edasi pääsesid.

Toona, angerja arvukuse viimasel hiilgeajal, jõudis looduslikult Narva jõkke teadmata kogus angerjaid, kes liikusid edasi kogu vesikonna ulatuses, jõudes sealhulgas ka Võrtsjärve. Ivangorodi hüdroelektrijaama mõju kompenseerimiseks hakatigi angerjaid Narva jõe vesikonda ümberasustama, sest angerja looduslik ränne Narva jõkke oli tõenäoliselt suhteliselt arvukas veel vahetult enne rändetõkke rajamist.

Mis on tänaseks võrreldes 1950. aastatega muutunud? Nagu varem juba viidatud, siis eelkõige see, et angerja arvukus on kõikjal Euroopas kokku kukkunud. Eelnevast tulenevalt jõuab Eesti rannikuvetesse tänapäeval väga vähe looduslikku angerjat. See kajastub ka Eesti rannikumeres läbi viidud kalastiku seirepüükide tulemustes⁴ ja kutseliste kalurite saakides⁵. Narva jõkke, angerja loodusliku levila äärealale, jõuavad liigi arvukuse kokku kukkumisest johtuvalt tõenäoliselt vaid üksikud angerjad. Võib õigustatult küsida: mida me Narva jõe vesikonna kontekstis tänapäeval kompenseerime?

Eestis pole olnud vaja tegeleda angerja kaitsega kuni hiljutise ajani. Angerja kaitse nõue tekkis alles 2007. aastal, kui Euroopa Liidu tasandil võeti vastu niinimetatud angerja regulatsioon, mis sätestas angerja päästmise põhimõtted⁶. Angerja ümberasustamine sai toona kirja kui üks kaitsemeede.

Seda aga tingimusel, et magevette asustades peab merre jõudma vähemalt 40 protsenti nendest hüpoteetilistest rändele siirduvatest angerjatest (ränd- ehk hõbeangerjatest), kes jõuaks merre siis, kui süsteem poleks kuidagi inimese poolt mõjutatud – ehk olukorras, kus Eesti näitel ümberasustamist, Ivangorodi hüdroelektrijaama ja angerjapüüki ei eksisteeriks.

Alates 2007. aastast tekkis Euroopa Liidu liikmesriikidele kohustus töötada välja meetodid ja seejärel reaalselt hinnata merre jõudvate angerjate hulka. Eesti puhul on spekuleeritud, et see hüpoteetiline hõbeangerjate kogus, mis jõuaks inimese poolt mõjutamata olukorras Narva jõe vesikonnast merre, on 90 tonni⁷. Tegelik number on teadmata, sest väheste ajalooliste andmete põhjal on seda tagantjärele väga raske hinnata.

Väidetavalt on paremini teada tänapäeval toimuv ja on arvutatud, et perioodil 2016–2022 on iga-aastaselt merre laskunud keskmiselt 70 tonni angerjat (minimaalselt 52 tonni, maksimaalselt 86 tonni)⁸. Sellega on Euroopa Liidu seatud 40 protsendi eesmärk täidetud pea kahekordselt, sest Eestis jõuab rändele asunud hõbeangerjatest merre keskmiselt 78 protsenti. Eesti on selles arvestuses Euroopa Liidus esimesel kohal, seda vähemalt paberil.

Meie hinnangul pole aga tõendatud, et nii palju angerjat tegelikult merre jõuab. Keegi pole Narva jõe alamjooksule või lahte jõudvate angerjate hulka kohapeal katseliselt mõõtnud. Väidame, et olemasolevad uuringud ja andmed viitavad hoopis sellele, et merre jõuab reaalsuses väga vähe angerjaid. Toetume siin enda poolt läbi viidud uuringule ning kutseliste kalurite püügiandmetele⁹, Eesti kolleegide poolt läbi viidud uuringutele^{10, 11, 12} ja rahvusvahelistele teadustöödele, mis on seadnud kahtluse alla üldise angerjate ümberasustamise looduskaitselise mõttekuse^{13, 14, 15, 16, 17, 18, 19, 20}.

Lisaks on ilmne, et arvutuskäik, mida kasutatakse Narva jõe vesikonnast merre jõudva angerja biomassi arvutamiseks, kannatab madala kvaliteediga sisendandmete tõttu. Näiteks on teadmata vahetult ümberasustamisele järgnev suremus, (tuletagem meelde hiljutist skandaali jaanuaris Saadjärves oma otsa leidnud klaasangerjatega^{21 22}, kuid probleem on laiem kui ainult see üks vahejuhtum), pikaaegne looduslik suremus, (praegu kasutatakse Rootsi andmeid) ning ka tegelik kalastussuremus.

Viimase puhul on ka arvutuste läbiviijad ise hinnanud, et Võrtsjärve kutselised kalurid võivad hinnanguliselt registreerimata jätta ligikaudu 40 protsenti püütud angerjaist²³.

Eestis kasutusel oleva merre pääseva hõbeangerjate koguse välja arvutamise n-ö demograafilise mudeli puudujääke ilmestab hästi hiljuti Saksamaal läbi viidud uuring. Seal leiti, et kasutatud demograafiline mudel ülehindas reaalselt merre jõudnud hõbeangerjate hulka ligikaudu kuus (!) korda¹⁵. Antud uuring viidi läbi jõestikus, kus ei esine Ivangorodi hüdroelektrijaamaga võrreldavaid rändetakistusi ja angerjatel on ohutult merre jõudmiseks põhimõtteliselt vaja ainult allavoolu liikuda.

Angerjate ümberasustamise senise praktika pooldajad meie kriitikaga ja kehtivate rahvusvaheliste teadussoovitustega ei nõustu. Nad jätkavad kirjeldatud Eesti praktika õigustamist. Kokkuvõttes on Eestis tekkinud olukord, kus ühed teadlased on aastakümneid angerja ümberasustamist toetanud. Teised on aga uuemate teadmiste ning rahvusvaheliste teadussoovituste põhjal seda viimastel aastatel kritiseerinud.

Sellest johtuvalt on kindlasti ka ametnike ja poliitikute jaoks angerjavaru majandamist ja kaitset keerulisem läbi viia. Tekkinud umbsõlme harutamiseks toome välja angerja ümberasustamise senise praktika pooldajate põhilised argumendid ümberasustamise jätkamiseks ning anname neile omapoolse kommentaari.

Angerjate ümberasustamise senise praktika pooldajate argument number 1:

Eestis on angerjat juba rohkem kui 60 aastat Võrtsjärve asustatud – tegemist on traditsioonilise püügiga, millel on oluline sotsiaal-majanduslik tähtsus.

Kommentaar: Asjaolu, et oleme angerjat juba 60 ja enam aastat Võrtsjärve asustanud, ei tähenda tingimata, et tegevuse jätkamine oleks ka tänapäeval õigustatud ja looduskaitseliselt aktsepteeritav. Samuti pole igaveseks kivisse raiutud teadlaste soovitused. Eriti loodusteadustes kirjutatakse teadust uute teadmiste valguses pidevalt ümber. Kriitiliselt ohustatud liigi ümberasustamisel tuleks lähtuda ennekõike liigi püsimajäämisest, mitte inimeste majandustulu ootusest.

Angerjate ümberasustamise senise praktika pooldajate argument number 2:

Andmed kinnitavad, et Narva jõe vesikonda ümberasustatud angerjad jõuavad Läänemerre ja isegi Sargasso merre.

Kommentaar: Väide, et Narva jõe vesikonda ümberasustatud angerjad jõuavad Sargasso merre, on kinnitamata. Ühtegi täiskasvanud angerjat pole sealt teadaolevalt tabatud. Läänemerre või isegi Taani väinadeni jõudmise kohapealt on tõestatud, et üksikud isendid võivad kuderändel tõesti vähemalt nimetatud piirkondadeni liikuda.

Me ei väidagi, et ükski angerjas ei jõua Narva jõe vesikonnast merre. Samas aga leiame, et üksikud reaalselt merre jõudnud angerjad ei tõesta kuidagi seda, et madala kvaliteediga sisendandmete põhjal paberil hinnatud 52–86 tonni angerjaid merre jõuab.

Angerjate ümberasustamise senise praktika pooldajate argument number 3:

Põhjus, miks Emajõe, Peipsi järve ja Narva jõe/veehoidla/lahe kalurite saakides angerjat suurel määral ei kajastu, peitub selles, et kalurid püüavad liiga suure silmasuurusega mõrdadega või ei püüa üldse angerjat (Narva jõgi).

Kommentaar: Peipsi ja Lämmijärve puhul see väide ei kehti, sest kalapüügi põhiline sihtliik on ahven, keda püütakse väikesesilmaliste mõrdadega, kuhu angerjas kindlasti sisse jääb. Nagu terves Eesti kalanduses, on aga probleemiks saakide alaraporteerimine. Seetõttu on Peipsi ja Lämmijärvest püütud angerjate kogus tõenäoliselt mõnevõrra suurem kui kutselise kalapüügi andmed näitavad.

Fakt aga on, et angerjas on eestlaste hulgas väga hinnatud kala. Selle esmakokkuostuhind oli 2023. aastal keskmiselt 6 €/kg Võrtsjärves, 9,8 €/kg Emajões ja 17 €/kg rannikumeres. See teeb angerja loodusliku lõhe ja meriforelli kõrval Eesti üheks kõige väärtuslikumaks kalaliigiks. Seega angerjapüük oleks kalurite jaoks väga tulus eeldusel, et neid on sihtpüügiks piisavalt.

Ajalooliselt on see ka nii olnud, sest nii Emajõe, Peipsi kui ka rannikumere kalurid on püüdnud angerjaid minevikus ka spetsiaalsete angerjapüünistega. Kutseline angerjapüük Emajõel ja Peipsi järves jääb aga aega, kui Võrtsjärve asustati ümber oluliselt suuremal määral noorangerjaid. Lisaks oli ka kohapealne püügiefektiivsus Võrtsjärves toona tõenäoliselt madalam kui tänapäeval.

Meie väidame, et angerja kutseline sihtpüük pole Emajões ja Peipsi järves (rääkimata rannikumerest) tänapäeval majanduslikult tasuv, sest angerjat lihtsalt ei jõua nendesse kohtadesse piisavalt. Kui Emajõest, Peipsi järvest, Narva jõest või lahest liiguks aastas läbi 52–86 tonni angerjat, siis küll kalurid seda märkaks, püüaks ja ka (rohkem) saagina registreeriks.

Näiteks Emajõe esmakokkuostuhindade järgi oleks sellise angerjakoguse väärtuseks 509 600–842 800 €, rannikumeres juba 884 000–1 462 000 €. Võrdluseks, Peipsi ja Lämmijärve kutselise kalapüügi saagi keskmine koguväärtus perioodil 2011–2021 oli ligikaudu 4 500 000 € aastas.

Angerjate ümberasustamise senise praktika pooldajate argument number 4:

Narva jõe vesikonna ökosüsteem vaesuks ilma angerjate ümberasustamiseta.

Meie kommentaar: See väide on küll sõnaliselt tõsi, sest angerjas kaoks ära, kuid sisuliselt loosunglik. Kuigi angerjas on ajalooliselt olnud Narva jõe vesikonna ökosüsteemi looduslik osa, siis tänapäeval see eelnevalt mainitud põhjustel enam nii pole. Ehk siis ökosüsteem oleks angerja võrra vaesunud ka ilma Ivangorodi hüdroelektrijaamata. Vaesumist on seal võimalik kunstlikult edasi lükata, nagu seda seni on tehtud, kuid angerja praeguse varu seisu juures ei ole see õigustatud

Meie hinnangul on praegusel juhul esmatähtis angerja liigikaitseline aspekt. Angerja asustamine ökosüsteemi rikastamiseks asurkonna äärealadele, kus võimalik panus populatsiooni taastootmisse on raskendatud, ei ole jätkusuutlik. Selline tegevus hoiab elus majandusharu, mis teenib raha klaasangerja töönduspüügiga ja see ei aita kokkuvõttes kaasa liigi säilimisele.

Angerjate ümberasustamise senise praktika pooldajate argument number 5:

Klaasangerjad surevad massiliselt Lääne-Euroopa jõgede suudmealadel tingituna suurest asustustihedusest väheste ressursside või rändetakistuste tõttu. Seetõttu on mõistlik neid sealt välja püüda ja mujale Euroopasse ümberasustada.

Kommentaar: Puudub igasugune teaduslik tõestus selle kohta, et kuskil esineb kirjeldatud klaasangerja kõrge suremus¹². Ka erinevate Prantsusmaa angerjateadlaste suusõnalisel kinnitusel pole sellist olukorda dokumenteeritud. Tegemist on tõenäoliselt klaasangerjate püügist otseselt või kaudselt tuluteenivate osapoolte väidetega, et õigustada oma tegevust.

Teaduslikult kinnitatud klaasangerjate ülekülluse tingimustes võiks kaaluda nende ümberasustamist, kuid praeguse varu seisu juures ennekõike sama või lähedal asuva vesikonna piires. Selline praktika on paljuski olude sunnil kasutusel Inglismaal, kus pärast Suurbritannia Euroopa Liidust välja astumist kadus võimalus klaasangerjaid Euroopa Liidu liikmesriikidesse ümberasustamisele saata.

Seega tulekski praeguse angerjavaru madalseisu tingimustes ümberasustamist levila äärealadele kaaluda alles siis, kui levila parimad, ookeaniga piirnevad Lääne-Euroopa vesikonnad, on taas angerjarikkad.

Angerjate ümberasustamise senise praktika pooldajate argument number 6:

Angerjaasurkonna arvukuse languse üheks suureks põhjuseks on mageveeliste elupaikade ligipääsetavuse ja pindala vähenemine Euroopas. Seega oleks looduskaitseliselt ebamõistlik, kui me jätaks kasutamata nii kõrge väärtusega elupaiga potentsiaali, kui seda on Narva jõe vesikond.

Kommentaar: Kahjuks ei kaalu see, et Narva jõe vesikond ja eriti Võrtsjärv on angerjale hea kasvulava, üles kõiki negatiivseid tegureid, mis selle ohustatud kalaliigi noorjärkude ümberasustamisega kaasnevad.

Lisaks noorkalade püügiga kaasnevale suremusele lisanduvad siin Narva jõe vesikonnale omased suur püügikoormus, kõrge ujupõie parasiidiga nakatumismäär, keeruline väljapääs merre ja Ivangorodi hüdroelektrijaama turbiinide põhjustatud suremus või vigastused.

Läänemere-äärsete riikide seas on valdavaks seisukohaks, et angerjaid ei asustata ümber hüdroelektrijaamadest ülesvoolu või kui seda ikkagi mõjuval põhjusel tehakse, siis rakendatakse meetmeid vältimaks rändangerjate turbiinidesse sattumist. Lääne-Eesti suured jõgikonnad, kuid eriti Läänemeri on angerjale samuti väga heaks elupaigaks.

Tõsi, Läänemeres on küll enamasti suurem reostuskoormus, millele angerjas põhjaeluviisi ja suure rasvasisalduse tõttu eriti vastuvõtlik on, kuid see on ka ainuke potentsiaalne negatiive tegur.

Miks me peaks kriitiliselt ohustatud angerjat ümber asustama liigi levila ääremaal paiknevasse mitmete murekohtadega vesikonda, kui nii Euroopas laiemalt kui ka Eestis leidub piisavalt kõrge kvaliteediga elupaiku sobivamates piirkondades, kus angerja arvukus on tänapäeval väga vähene? Miks me üldse sunnime angerjat kasvama kaugetes sisemaa veekogudes, kuhu tal ehk looduslikult enam väga põhjust minna ei olegi, sest meres on sobivaid elupaiku piisavalt?

Angerja ümberasustamise senise praktika pooldajate argument number 7:

Klaasangerjatega salakaubitsemise tulemusel liiguvad Aasia suunal nii suured kogused angerjat, et Eestisse ümberasustatud klaasangerjate hulk kahvatub selle kõrval.

Kommentaar: Kahjuks on see väide mõlemat pidi oletuslik. Kuigi angerja noorjärkudega hangeldamine rahvusvahelisel turul võib olla väga ulatuslik, puuduvad meil selle kohta paraku tegelikud andmed ja eksisteerivad ainult hinnangud. Seevastu ümberasustatavaid ja kalakasvanduste poolt ostetavaid koguseid teatakse. Need kogused võivad küll võrreldes hinnangulise rahvusvahelise salakaubitsemise mahuga kahvatuda, kuid klaasangerja täielik püügikeeld aitaks kindlasti tõhusamalt salakaubitsemisega võidelda.

Igasugune klaasangerjate püük oleks sel juhul keelatud tegevus. Praegu tegutsevad angerjaäris nii legaalsed kui ka illegaalsed klaasangerjate püüdjad, mistõttu on raske omada kontrolli angerjate püügi ja edasise saatuse üle.

Kokkuvõtteks

Lõpetuseks peame selgitama, et praeguste teadmiste juures pole me tingimata angerja ümberasustamise vastu. Teatud tingimustel võib noorangerjate ümberasustamine kindlasti ka asurkonna seisundi parandamisele kaasa aidata. Ei ole ju ka tõestatud, et ümberasustatud angerjad ei jõua Sargasso merre kudema.

Samas, olemasolevad andmed viitavad pigem sellele, et ümberasustamine laiemalt ja kitsamalt Narva jõe vesikonda ei toeta liigikaitset. Tänapäevaste teadmiste valguses tuleks angerja ümberasustamisse suhtuda suure ettevaatlikkusega. Tunneme, et hetkeolukorras pole Eestis angerja ümberasustamine kaalutlused ja protsessid piisavalt läbipaistvad. Jääb mulje, et tegevuse esmaseks eesmärk pole liigi säilitamine.

Laiemalt vaadates on klimaatiliste tegurite võimaliku mõju kõrval meie arvates suurimaks probleemiks klaasangerja töönduslik püük, mille tõttu on jätkuvalt võimalik ka angerjafarmide tegevus ja ümberasustamine.

Teisalt, angerja toiduks kasvatamise ja ümberasustamise praktika tekitab pideva nõudluse väga kõrge hinnaga tooraine vastu. Kui klaasangerja püük oleks keelatud või see oleks lubatud väga piiratud mahus, saaks ka illegaalset angerja eksporti Aasiasse paremini kontrollida. Praegu on aga ka legaalsetele püüdjatele väga suureks ahvatluseks oma saak väga kõrge hinnaga Aasia turule müüa.

Angerja mageveeliste elupaikade ja juurdepääsu taastamisega tegeletakse juba terves Euroopas ja see pole praeguse madala varu seisu juures ilmselt kõige piiravam tegur, mis mõjutab angerja olukorda. Angerjate toiduks kasvatamine on omaette teema, mis pole küll siin saanud suurt tähelepanu, kuid seda lihtsal põhjusel. Siin pole midagi vaielda, sest angerjate kasvatamine toiduks olukorras, kus angerjavaru on kokku kukkunud ja kunstlik paljundamine pole võimalik, on otseses ja ümberlükkamatus vastuolus angerja kaitsega.

Eesti kontekstis aitaks ümberasustamise küsimuse lõplikult lahendada hõbeangerjate seire meres ja/või Narva jõe alamjooksul, mis võimaldaks reaalselt hinnata merre jõudvate angerjate kogust. Kuid kas me peaks sellele oma aega ja ressurssi kulutama?

Pigem tuleks vastu võtta otsus angerjafarmide tegevuse ja ümberasustamise peatamiseks või ümberasustamise angerjasõbralikumaks muutmiseks olemasolevate teadmiste põhjal, sest angerja olukord pole vaatamata rakendatud meetmele paranema hakanud. Tehtud vigade parandamiseks ja muutuste nõudmiseks Euroopa Liidu tasandil tuleb aga kõigepealt ise need muutused ära teha.

Õnneks on näha, et väikeste sammudega Eestis ka angerja olukorra parandamise suunas liigutakse. Vaja on aga teha enamat ja kiiremini.

* - Loo autorite täisnimekiri:

Mehis Rohtla (PhD, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessor),
Lauri Saks (PhD, Eesti Maaülikool, Vesiviljeluse õppetool, nooremteadur; Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse kaasprofessor),
Imre Taal (PhD, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse teadur), Anu Albert (PhD, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, kalanduse ja ihtüoloogia teadur),
Martin Kesler (PhD, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, ihtüoloogia ja kalanduse teadur),
Timo Arula (PhD, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, meresüsteemide kaasprofessor),
Heli Špilev (MSc, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, ihtüoloog),
Kristiina Hommik (MSc, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, kalanduse ja ihtüoloogia peaspetsialist),
Laur Tammeorg (MSc, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, ihtüoloog),
Väino Vaino (MSc, Tartu Ülikool, Eesti Mereinstituut, Peipsi kalanduse töörühma juhataja),
Redik Eschbaum (MSc, Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, rannikumere kalanduse töörühma juhataja, ihtüoloogia ja kalanduse teadur).

Viited:

1 - Rohtla, M., Daverat, F., Arts, M.T., Browman, H.I., Parzanini, C., Skiftesvik, A.B., Thorstad, E.B., van der Meeren, T., Vøllestad, L.A., Durif, C.M.F. 2023. Habitat use and growth of yellow-stage European eel in coastal and freshwater ecosystems in Norway. Canadian Journal of Fisheries and Aquatic Sciences 80:14-26.
2 - ICES. 2023. European eel (Anguilla anguilla) throughout its natural range. In Report of the ICES Advisory Committee, 2023. ICES Advice 2023, ele.2737.nea,
3 - Pike, C., Crook, V., Gollock, M. 2020. Anguilla anguilla. The IUCN Red List of Threatened Species 2020: e.T60344A152845178.
4 - Tartu Ülikool. Eesti Mereinstituut 2022. Eesti kalandussektori kohta andmete kogumise riikliku töökava täitmine 2022-2024 aastal (Keskkonnaministeerium) viitenumbriga 240365. Töövõtulepingu nr 4-1/22/14_03/02.2022 I vahearuanne.
5 - Armulik, A., Sirp, S. 2022. Eesti kalamajandus 2021.
6 - European Council. 2007. Council Regulation (EC) No 1100/2007 of 18 September 2007 establishing measures for the recovery of the stock of European eel. Official Journal of the European Union, 248: 17–23.
7 - Bernotas, P., Silm, M., Järvalt, A. 2019. Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs. 37 lk.
8 - https://kliimaministeerium.ee/kalanduse-uuringud-ja-aruanded
9 - Rohtla M., Silm M., Tulonen J., Paiste P., Wickström H., Kielman-Schmitt M., Kooijman E., Vaino V., Eschbaum R., Saks L., Verliin A., Vetemaa M. Conservation restocking of the imperilled European eel does not necessarily equal conservation. ICES Journal of Marine Science 78:101–111.
10 - Bernotas, P., Tambets, M., Kärgenberg, E. 2019. Hõbeangerja ränne Narva jõel ning Narva Hüdroelektrijaama turbiinide läbitavus. 12 lk.

11 - Tambets, M., Kärgenberg, E., Järvalt, A., Økland, F., Kristensen, M.L., Koed, A., Bernotas, P. 2021a. Migrating silver eels return from the sea to the river of origin after a false start. Biololgy Letters 17: 20210346.
12 - Tambets, M., Kärgenberg, E., Bernotas, P. 2021b. Euroopa angerja (Anguilla anguilla) katadroomse rände edukuse uuring Peipsi vesikonnas. 20 lk.
13 - Durif, C.M.F., Stockhausen, H.H., Skiftesvik, A.B., Cresci, A., Nyqvist, D., Browman H.I. 2022. A unifying hypothesis for the spawning migrations of temperate anguillid eels. Fish and Fisheries 23: 358-375.
14 - Froehlicher, H., Kaifu, K., Rambonilaza, T., Daverat, F. 2023. Eel translocation from a conservation perspective: A coupled systematic and narrative review. Global Ecology and Conservation 46: e02635
15 - Höhne, L., Freese, M., Pohlmann, J.D., Diekmann, M., Fladung, E., Huisman, J.B.J., Hanel, R., Marohn, L. 2023. Overestimating management progress—modelled vs. monitored silver eel escapement in a North Sea draining river. ICES Journal of Marine Science 80: 1936-1948.
16 - Marohn, L., Jakob, E., Hanel, R. 2013. Implications of facultative catadromy in Anguilla anguilla. Does individual migratory behaviour influence eel spawner quality? Journal of Sea Research, 77: 100–106.
17 - Sjöberg, N. B., Petersson, E., Wickström, H., Hansson, S. 2009. Effects of the swimbladder parasite Anguillicola crassus on the migration of European silver eels Anguilla anguilla in the Baltic Sea. Journal of Fish Biology, 74: 2158–2170.
18 - Sjöberg, N. B., Wickström, H., Asp, A., Petersson, E. 2017. Migration of eels tagged in the Baltic Sea and Lake Mälaren—in the context of the stocking question. Ecology of Freshwater Fish, 26: 517–532.
19 - Stacey, J. A., Pratt, T. C., Verreault, G., Fox, M. G. 2015. A caution for conservation stocking as an approach for recovering Atlantic eels. Aquatic Conservation: Marine and Freshwater Ecosystems, 25: 569–580.
20 - Westin, L. 2003. Migration failure in stocked eels Anguilla anguilla. Marine Ecology Progress Series, 254: 307–311.

21 - https://www.postimees.ee/7938388/peeter-ernits-saadjarve-lastud-klaasangerjaid-ootas-jaises-vees-surm
22 - https://www.riigikogu.ee/pressiteated/keskkonnakomisjon-et-et/keskkonnakomisjon-arutas-angerjate-umberasustamisega-seotud-probleeme/
23 - Järvalt, A., Bernotas, P., Silm, M. 2016. Võrtsjärve kalavarude seisund ja Eesti angerjamajandamiskava täitmise analüüs. 52 lk.