"See on positiivne medali külg. Teiselt poolt näeme Tallinnat vaadates, et on olnud ikka väga vähe neid vene noori, kes eesti kooli lähevad, umbes iga kümnes. See protsess oli siiamaani meil ikka väga aeglane," nentis Tiit Tammaru, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor ning uuringu kaasautor saates "Labor". Tehtud järeldused põhinevad 2005. ja 2006. aastal kooli lõpetanute registri- ja loenduspõhisel elukäigu uurimisel.

Seejuures üritas Tammaru koos oma kolleegidega arvestada ka noorte elukoha, vanemate haridustaseme ja teiste taoliste teada-tuntud muutujatega. "Uuringust tuli siiski välja, et kooli roll on väga tugev. See (seos) natukene nõrgeneb, kui arvestame vanemate taustadega, laste üldise lõimumisega, aga see jääb hästi oluliseks. Vene noortel, kes lähevad õppima Eesti kooli, on väga palju suurem tõenäosus omandada lõpuks ka kõrgharidus," märkis professor.

Tammaru sõnul on veel raske täpselt öelda, kuidas eestikeelses koolis käimine muukeelsetele õpilastele kasuks tuleb. Soodsat mõju oli näha aga isegi pärast seda, kui teadlased arvestasid noorte eesti keele oskusega. "Järelikult koolil on veel laiemaid mõjusid. Kirjandus ütleb samuti väga selgelt seda, et koolis formeeruvad väärtused, tulevikukavatsused, kuid ka sõprade võrgustikud. Koolil on natuke laiem mõju kui lihtsalt keel või õpiedukus," sõnas professor.

Üllatuslikult selgus uuringust, et laste vanemate või vanavanemate Eestis elatud aeg ei mõjutanud noorte ülikoolihariduseni jõudmist peaaegu üldse. "Aja möödumine ehk põlvkond ei omanud mingisugust mõju. See ei mõjuta seda, kas vene laps omandab kõrghariduse või mitte. Ent kohe, kui paneme lõimumise tegurid juurde, näiteks Eesti kodakondsuse või eesti keele oskuse omandamise, hakkab see positiivse efekt ilmnema," selgitas Tammaru.

"Järeldus, mis me teeme, on see, et aktiivsed lõimumisega seotud meetmed on hästi olulised. Aja möödumine iseenesest, et sa kuskil riigis elad, ei pruugi iseenesest veel mingisuguseid muutusi endaga kaasa tuua," lisas professor.

Tammaru nentis varasemate teistes riikides tehtud uuringute põhjal, et kohalike ja sisserännanute eraldumine on elu- ja töökohtades ning koolides erinev. "Just nimelt koolid kipuvad olema need, kus eraldumine on kõige suurem," sõnas professor. Ühelt poolt asuvad sisserännanud sagedamini elama kindlatesse piirkondadesse.

Teisalt "on see kahjuks üsna üldine seaduspära, et koolides, kus rohkem vähemusi, lähevad ka õpitulemused madalamaks. Kohalikud inimesed just nimelt selle argumendiga sageli hakkavadki oma lapsi panema teistesse koolidesse," nentis Tammaru.

Tulevikku vaadates osutavad aga tema ja ta kolleegide tulemused, et eestikeelsele haridusele üleminekust võiks tekkida ulatuslikum kasu. "Kui me tõesti laste põlvkonnaga aktiivselt tegeleme ja püüame seda Eesti ühiskonda rohkem tuua, viib see kogu Eesti ühiskonda tervikuna rohkem edasi, sest kõigi haridustase paraneb. See toob ka Eesti enda arengule positiivseid arenguid juurde," sõnas Tiit Tammaru.

Töö ilmus ajakirjas Research in Social Stratification and Mobility.