"Kümne aasta jooksul on olnud vaenukõne juhtumeid täpselt üks. Seda ka päringuvormis. Ma hakkasin siis vaatama seda koos oma partneriga ja leidsin, et pole tegemist vaenukõnega. Vihakõne on asi, millest olen teadlik, et see võiks eksisteerida, kui me järgiksime Eestis ja Euroopas kehtivaid seadusi selle kohta, aga ma ei ole näinud ühtegi näidet oma silmaga," ütles Aher "Keelesaates".

Aher ei saanud kommenteerida, mida temalt toona täpselt päriti. "Kahjuks ei saa seda öelda. Tegemist oli ka ainult päringuga. Mul on amet, mis on seotud konfidentsiaalsusega," sõnas Aher.

Aheril pole olnud tegemist ka nn kuriinfoga. "Pean tihti tegelema küsimusega, kas info on au teotav või laimav. Selleks, et ta seda oleks, peab ta olema vale. Öeldakse kellegi kohta midagi, mis pole tõsi. Kui öeldakse midagi, mis on tõsi, on see hoopis keerulisem. Näiteks kui tööintervjuul keegi ütleb, et sellel inimesel on kriminaalkaristus, ja see on tõsi, siis tegemist on kuriinfoga, sest tööd ta sealt ei saaks. Minul kui keeleteadlasel jäävad need interaktsioonid kahe silma vahele, sest mina saan vaadata, mida need väljendid tähendavad, ja isegi kas tõesus ja väärus on kergesti sisustatav, aga kui keegi annab edasi tõest infot, aga kurja kavatsusega, siis minul on käed seotud," selgitas Aher.

Rääkides nn vihakõneseadusest rõhutas Aher, et kohtulingvist ei tegele õigusteadusega. "Me hoiame seda teadlikult lahus, et informatsioon ei seguneks. Riigikogu peaks otsustama, millised on definitsioonid, mille raames tegutseme, aga seda tehes peaksime kasutama õigusselguse printsiipi. Mida iganes otsustatakse, on see vihakõne või vaenukõne, või midagi kolmandat, aga see peaks olema tavainimesele selge," sõnas Aher.

Aheri hinnangul tuleks selgust arvestada juba seadust kirjutades. "Õigusselgus on selline printsiip, et kui tavainimene loeb seadust, saab ta aru, mis on tema kohustused ja piirangud selle tõttu, aga kui seadus on segane, sõnu väänatakse, siis tavainimene ei pruugi üldse aru saada, kas ta tohib midagi teha või ei tohi," rääkis Aher.

Ta kahetses, et Eestis seni ei ole väga tugevat traditsiooni kaasata keeleteadlasi seaduseloome faasis. "Siis tihtipeale maanduvad küsimused meie töölauale, kui probleem on juba käes," sõnas Aher.

Ajakirjaniku küsimusele, kas hiljuti kõmu tekitanud fraas "Я русский" (Ma olen venelane - toim.) oleks tõlgendatav vihakõnena? "Paljud asjad on võimalikud, aga pole väga tõenäolised. Praegu olemasolevate seaduste alusel vaadates vaid sõnalist tähendust ilma õigusteadusliku tõlgenduseta ma ütleksin, et fraasist "Я русский" ei piisa, et minna [vihakõne] alla, aga mis loomulikult on siin puudu, on kogu see protsess, mida keeleteadlane läbiks enne, kui ta selle otsuse teeks, kus talle antakse lisainformatsiooni ja kus kohtunik või advokaadid selgitaks konteksti ja antakse näha varasemaid kaasusi. Hiljem ma võin muuta oma arvamust 180 kraadi. Teaduses ei saa kõhutunde pealt midagi otsustada," selgitas Aher.