Lillepõldude liigirikkusega tasub piiri pidada
Mesilaste arvukuse turgutamiseks on Euroopa Liit viimasel ajal hakatud toetama lillepõldude rajamist. Hiljutine uuring viitab, et võimalikult suure liigirikkuse taotlemise asemel tuleks tolmeldajate elu hõlbustamiseks piirduda käputäiest liikidest koosneva lilleseguga.
Uuringu kaasautor ja Tartu Ülikooli taimeökoloogia kaasprofessor Jaan Liira märkis, et lilled, mis mesilastele meeldivad, on teada. "Küsimus on selles, kuidas neid mesilastele pakkuda nii, et mesilased oleksid võimalikult õnnelikud [...]. Et nad saaks võimalikult palju mett korraga kätte ja samaaegselt nii-öelda kõrvalefektina tahaks kõik looduslikud tolmeldajad, eelkõige kimalased, aga ükskõik kes sul seal maastikus on tahaks õie peal käia, et ka nemad oleks õnnelikud," selgitas kaasprofessor saates "Labor".
Teisisõnu vajab täpsustamist, milline on elurikkuse roll ökohüvede loomisel. Seejuures tähendab ökohüve juba olemuslikult, et kasu peab saama inimene. "Selle tõttu kahjuks kimalane ja liblikas ei ole see, mida saab otseselt mõõta inimese kasuna, aga mesilase korjeaktiivsus on selgelt inimesele ülekantav," sõnas Liira. Mõõdetav kasu on oluline, sest Euroopa Liit on hakanud viimastel aastatel maksma põllumeestele toetust nn lillepõldude rajamise eest. Piltlikult kasvatavad nad mesilastele lilli.
"Mingi loogika ökoloogiliste seaduspärade järgi minu jaoks ei klappinud. Poodi minnes võid osta 20-30-50-liigilisi lillesegusid. Silmale tundub see ilus ja lahe number, liikide arvukus on väga uhke, aga funktsionaalselt mõtlema hakates ei ole ma kindel, et putukad või ka mesilased oskavad ja tahavad seal alati käia," sõnas kaasprofessor. Liira otsustas koos Iti Jürjendaliga Tallinna Botaanikaaiast seetõttu uurida, kas meedet annaks kuidagi optimeerida. Kui hakkama saaks ka vähemate liikidega, võiks potentsiaalselt sama raha eest saavutada suuremat mõju või meelitada ligi rohkem tolmeldajaid.
Oletuse proovile panemiseks õnnestus veenda Liiral mitmeid põllumehi loovutama enda haritavast maast eri lillesegude külvamiseks 80–100 meetri pikkuseid põlluservi. Kokku tuli selliseid ribasid nelja kilomeetri jagu. Õitsemisaja saabudes oli võimalik tal kokku lugeda, kui palju mesilasi üht või teist lilledega kaetud põlluserva külastas. Seejuures oli ökoloog katseid tehes realistlik ja eelistas üheaastaseid kultuure, näiteks keerispead, rukkilille ja kurgirohtu, mis suudavad kasvada laiadel aladel.
Uurimistulemused võivad tulla Liira sõnul soovmõtlemist rakendades üllatavad, kuid on loogilised. "Mida lihtsam, seda parem. Alati ei pea olema monokultuur, […] aga mesilastele meeldib, kui on mugavalt palju (õisi) ühe koha peal ja neid ei peaks palju otsima. Inimestena tahame minna samamoodi suurde kaubanduskeskusesse, kus on kõik asjad käe-jala juures ja ma ei pea ühest keldripoest teiseni," sõnas kaasprofessor. Mida kaugemalt tuleb õisi otsida, seda suurem osa korjelendudega hangitavast nektarist kulub korjelendude endi tegemiseks.
Kuigi meemesilased on Liira sõnul koduloomad ja lillepõllud aitavad muuta tõhusamaks mesilaste tootmisprotsessi, aitavad nad aimu saada ka ülejäänud looduse eelistustest. "Õnneks Tartumaa-Jõgevamaa on täis kimalasi ja kimalased näitasid täpselt sama arvamust asja suhtes," viitas ökoloog. Sama sai öelda teiste tolmeldajaid Samas tunnistas ta, et piirkonna põllumaade rohkuse tõttu leidus neid seal vaid näpuotsaga.
"Ei ole midagi teha. Kui inimene on loomult loom, siis ka tegelikult putukad on loomult loomad. Meid ühendab see, et me tahame olla energiasäästlikud," märkis Liira.
Ehkki suuremat liigirikkust võib olla ilus vaadata, tuleb olla Jaan Liira sõnul lillepõldude rajamisel meeles pidada, kas kooslust suudetakse hooldada ja majandada. "See ei tähenda, et loodust ei peaks kaitsma ja looduslikku liigirikkus poleks vaja. See on teine süsteem ja seal on omad arusaamad," sõnas ökoloog.
"Kipume ära unustama, et liigirikkus kui selline on spetsialistidele nunnu ja vahel tore vaadata, aga tegelikult on elurikkuse üheks kõige tähtsamaks kandvaks kriteeriumiks stress. See, miks sul saab kuskil palju liike olla, on see, et seal on stress ja põld ei ole see koht," lisas Liira. Tema hinnangul ja katsete põhjal on võimalik seal alal hoida kuni kolmeliigilist, heal juhul viieliigilist lillekooslust.
Küll võiksid olla sellised tugialad olla näiteks looduskoosluste lähedal. "Kui me anname mesilastele-kimalastele kuskile toidu kätte, siis kõik ülejäänud loodus käib seal muuseas, kui n-ö oma kodus toitu puudu jääb," märkis ökoloog.
Nõnda tasub põllumeestel oma põllud õide lüüa. " On mesimummud õnnelikud, on liblikad õnnelikud kunagi tulevikus, on möödasõitvad inimesed rõõmsad. Põllumeestele on kõige tähtsam see, et võõras lill on teistmoodi kultuur ja annab võimaluse vahekultuurina mullal puhata. See tähendab, et tegelikult lille kasvatamine on mulla parendamine, bioloogiline parandamine ehk jällegi üks ökomeede, millel on palju positiivseid väljundeid," sõas Jaan Liira.
Maksimumtoetusnormist lähtudes on praeguste toetusmeetmetega kaetud veidi enam kui 1500 hektari lillepõldude rajamine. Seejuures oli käesoleval aastal toetuse taotlejaid eelmistest aastatest kolm korda rohkem. "Ja niimoodi me olemegi järjest natukene lillelisemas keskkonnas," sõnas ökoloog.
Uurimus ilmus ajakirjas Ecology Indicators.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Labor", küsis: Priit Ennet