Tänavu veebruaris avaldasid nelja ülikooli enam kui 3000 teadlast ühispöördumises tungivat muret süveneva hariduskriisi pärast; doktorantide ja õppejõudude järelkasvu puudus ohustab nii Eesti kõrgharidust kui ka demokraatiat. Ka rektorite nõukogu, mille esimees olete, on esinenud ühisavaldusega. Mida ülikoolid siin üldse teha saavad?

Ega praegu head vastust olegi ­– üliõpilased kas hakkavad ise õpingute eest maksma või annab selle raha riik. Kõrghariduse rahastamisest hakkab sõltuma akadeemiliste ametipostide atraktiivsus. Ühiskonnal tuleb otsustada, kui palju ja missuguse kvaliteediga haridust meil vaja on.

Millised on rektorite nõukogu võimalused hariduses toimuvat mõjutada?

Rektorite nõukogul pole peale seletamise ja argumenteerimise palju muid vahendeid. Tuleb poliitikuid ja koos sellega ka ühiskonda hariduse vajalikkuses veenda. Selle kvaliteedi ja tasemega, mis meil ja kõigepealt Tartu Ülikoolil on – ja mida ka rahvusvaheliselt hinnatakse –, on põhjust haridust pakkuda. Aga ma tean, et on ka teisi seisukohti – et haritud inimesi ei peaks nii palju olema. See tulebki läbi vaielda, meil ei ole sellest pääsu.

Töö iseloom on sedavõrd muutunud, et peaaegu ühelgi erialal ei saa enam hakkama kas või infotehnoloogiliste teadmisteta. Vaja on juhtimis- ja palju muid oskusi, need kõik võiks olla hariduse osa. Mida edasi, seda komplitseeritum on maailm. Ma isegi ei näe teist võimalust riigi püsimajäämiseks peale hariduse.

Praegu on ülikoolidesse jõudnud nullindate põlvkond, demograafilise mõõna ajal sündinud noored. Neid, kellest võiks emakeelse ülikooli õppejõud võrsuda, on järelikult vähem. Nii mõneski õppehoones hakkavad doktorantide ja teadurite kabinetiuste siltidel silma võõrapärase kõlaga nimed. Osa teadlasi küsib: kui meil ei ole võtta eesti üliõpilasi ja doktorante, kas ei peaks siis üldsegi erialasid ja vastuvõttu kokku tõmbama?

Viimase 20 aastaga on Eestist kõrgkoolidesse tulijate arv tõepoolest märgatavalt langenud. Doktorantide olemasolust sõltub aga akadeemiline järelkasv. Ülikooli vajadus on päris suur, õppejõud peavad olema doktorikraadiga.

Eestis rahastatakse kokku 300 doktoriõppekohta. Eelmise aasta tegelik vastuvõtt oli 362.

Jah, ja riik eeldab, et igal aastal umbes nii palju ka lõpetab. On aga ilmselge, et see päris nii ei saa olla – tegelikult on lõpetajaid vaid natuke üle kahesaja. Viimaste aastatega on siiski nominaalajaga lõpetajate osakaal kasvanud ja katkestamine on vähenenud, aga sellest ei piisa. Ülikoolide hinnangul peaks kasvama ka riigi rahastatavate nooremteadurikohtade arv.  Suhtarvuna jääb meil enamiku Lääne-Euroopa riikidega võrreldes puudu umbes 150 doktorikraadi kaitsjat aastas, nii et 300 asemel peaks meil olema ligi 500 doktoriõppesse astujat.

Õpingutes tekkiv paus on suuresti seotud majanduslike oludega. Kuni ei tööta ahel, et bakalaureuseastmelt minnakse otse magistrisse ja sealt liiguvad kõige motiveeritumad doktoriõppesse, olukord ei muutu.

Samas on meil kokku lepitud riiklik eesmärk, et kõrgharitute osakaal suureneb.

Riiklik strateegia "Eesti 2035" seab 24–35-aastaste eagrupis kõrgharitute osakaalu eesmärgiks 45 protsenti. (Praegu on 43 protsenti, veidi vähem kui OECD keskmine 46 protsenti – toim.) Selle suunas me liigume. Samal ajal on meil üle riigi puudu õpetajaid, eriti füüsika- ja matemaatikaõpetajaid. Teadaolevalt on õpetajakoolitusse nii Tartu kui ka Tallinna Ülikoolis tänavu rohkem soovijaid ja ka riiklik tellimus on kasvanud. Tartu Ülikooli üks pikaajalisi eesmärke on pakkuda kvaliteetset haridust rohkematele õpetajaks pürgijatele. Uue meetmena on meil ja Tallinna Ülikoolil käivitumas õpetajate akadeemia – sinna tuleb rohkem õppureid ja ehk saab selle kaudu lahenduse ka matemaatikaprobleemile. Gümnaasiumi ja põhikooli matemaatikaeksamite nõrgad tulemused näitasid, et ilmselt peaks sundust matemaatikat õppida olema üldhariduskoolis rohkem, praegu on hoiakud vahest liiga liberaalseks läinud.

Sama mure on arstidega – perearstipõud on pikalt jutuks olnud, nüüd räägitakse juba, et lähitulevikus ei jätku igale inimesele perearsti. Mida saaks ülikool teha?

Arstide koolituse mahtu peab suurendama. Siin ei ole ühtegi muud võimalust, praegu on Eesti arstkonnast kaugelt üle veerandi pensioniealised. Sõltuvalt erialast kestab arstiõpe koos residentuuriga 10–11 aastat. Arstide koolitusmahud olid 80-ndatel võrratult suuremad ja see põlvkond on nüüd pensioniikka jõudmas. Mida saab ülikool teha – meditsiiniteaduste valdkond peab planeerima oma tegevusi, et suuta rohkem üliõpilasi vastu võtta. Rektoraadi õlul on see, et riigilt vajalik rahastus saada; peame selgitama, milleks see vajalik on. See on täiesti vältimatu. Kõige rohkem on ehk kõneainet pakkunud perearstid, aga samamoodi on kõigi teiste erialadega: erakorralise meditsiini, intensiivravi, patoloogia, mitme kitsama erialaga, kus arstide koolitusmahud peavad olema palju suuremad. Koolitusmahtu ei saa kasvatada väga järsult, sest meil pole kohe piisavalt õppejõude ja ka haiglates pole tingimusi, et tudengid saaksid praktiseerida. Nii et sellega tuleb lähiaastatel järjepidevalt tegelda. Rohkem tuleb ka haiglate vahel koostööd teha.

Räägitakse ju ka sellest, et meditsiiniteaduste valdkonna võiks üldse Tallinna üle viia. Et "Tallinnas on inimesed ja haigla peab olema seal, kus on inimesed".

Meditsiin ei ole ainult haigla, vaid ka alusteadmised, ja neid ei saa lahku viia. Arstide koolitamine on ja jääb Tartusse. Ka residentuur on Tartu õlul. Küll aga olen ma nõus, et see, mis puudutab patsienti, nende kaasatust õppeprotsessi, võiks olla korraldatud haiglates üle kogu Eesti. Mõistetavalt ei ole see lihtne.

See ikka ja jälle üles kerkiv küsimus – kas rahvusülikool või rahvusvaheline ülikool? Milline on ülikooli roll eesti keele ja kultuuri hoidjana?

See roll on ikkagi absoluutselt määrav, tähtis nii keele kui ka kultuuripärandi säilitamisel. Kuid rahvusülikooli ja rahvusvahelise ülikooli rolle ei pea vastandama. Tartu Ülikoolile on seadusega pandud kohustus eesti keelt säilitada, terminoloogiat arendada, pärandit, muu hulgas meie geneetilist koodi uurida ja arheoloogilisi uuringuid läbi viia. Ent see kõik ei ole tehtav, ilma et meil oleks mingit rahvusvahelist arusaama kaasaegsetest uurimismeetoditest ja tehnoloogiatest.

Kui me tahame oma asju ka maailmale näidata, peab olema adekvaatne side välismaailmaga, ka teadlaskonnaga. Selleks, et teadlased omavahel suhtleksid, peame olema samas mõiste- ja kvaliteediruumis. Rahvuslikud teemad on küll uuringute objekt, aga ka neid ei ole võimalik teha ilma rahvusvahelise koostöövõrgustiku kompetentsita.

Hea uudis on ilmselt ka see, et välistudengitele, -doktorantidele ja -õppejõududele tehakse alates tänavu sügisest eesti keele õpe teatud mahus kohustuslikuks ja selle eest saab ka ainepunkte.

Jah, lisandub mitte ainult keeleõpe, vaid ka laiemalt kultuurielu tundmaõppimine. Loodetavasti seob see välisdoktorante ja -teadlasi Eestiga rohkem ning loob võimalusi siin jätkamiseks. Palju sõltub ka juhtide motiveeritusest – sa pead võimaldama, et su välistaustaga töötajad saaksid keeleõppes osaleda.

Osalete aktiivselt mitme rahvusvahelise teadusülikoolide võrgustiku tegevuses, olete Tartu Ülikooli rektorina The Guildi juhatuse liige, LERU C7 (The League of European Research Universities) liige, Enlighti juhtkomitee liige. Millest räägivad rektorid oma kokkusaamistel, mis teeb neile muret kaasaegses maailmas?

Suhteliselt sarnased probleemid on nagu meilgi. "Just arutasime keele püsimajäämise üle meie ülikooli nõukogu liikme, rahandusökonoomika professori Elmer Sterkeniga, kes on Groningeni Ülikooli endine rektor. Holland tegeleb samamoodi flaami keele säilitamisega, kuigi riik on suurem.

Ülikoolide juhtidele teeb muret teaduse tegemise olukord laiemalt. The Guild ja LERU on lobiorganisatsioonid ning nende seisukohti ja ettepanekuid võetakse Euroopa Komisjonis väga tõsiselt. On suur väärtus olla neis organisatsioonides võrdväärne liige – kinnitan, et Tartu Ülikooli seisukohti hinnatakse seal. Mind valiti Guildi juhatusse tagasi veel kolmeks aastaks – see on Euroopa rektorite poolt tunnustus. Juuni lõpus tulime [rektoraadi büroo juhataja] Taivo Rauaga Brüsselist LERU ja Guildi ühiselt kohtumiselt, kus arutati järgmist Euroopa teadusrahastuse programmi: mis on prioriteetne ja missugune suund valida. Ka seal tuleb ennast kaitsta.

Millega tegeleb Enlighti võrgustik?

Seal on põhirõhk õppevaldkonnal. See on kindlasti üks tulevikusuundumusi Euroopa kõrgharidusruumis: kuidas jagada ülikoolide vahel õppekeskkonda, kuidas tegevusi kooskõlastada ja vastastikku diplomeid tunnustada. Euroopa ülikoolide võrgustik näeb olulisena tudengite liikumist ülikoolide vahel – seda ei pea võtma Eesti mahamüümisena, ka rahvusvahelist kogemust on vaja. Euroopa ülikoolide võrgustikud on tekkinud ka tänu sellele, et on vastastikune usaldus ja teadmine teistest ülikoolidest.

Lõpetuseks, maailma valupunkti juurde. Kui Venemaa alustas 2022. aasta 24. veebruaril täiemahulist sõda Ukraina vastu, reageeris Tartu Ülikool eeskujulikult kiiresti. Juba samal hommikul kutsusite kokku rektoraadi, et olukorda arutada; ülikool on toetanud Ukraina tudengeid ja oma Ukraina päritolu töötajaid nii palju kui võimalik. Kuidas näete olukorda praegu?

Inimlikult on see ikkagi tragöödia. Meil on 205 Ukraina päritolu tudengit ning sadakond teadlast ja töötajat. Me ei näe nende inimeste sisse, aga me kõik kujutame ette, et see on psühhotrauma, mis jääb inimestesse veel mitmeks põlvkonnaks. Me katsume seda mõista, aga on selge, et riiklik abi väheneb. Ja teisalt peab ilmselt arvestama, et ka ukraina inimestel endil tuleb vaatamata kõigele oma eluga edasi minna. Meie katsume nendes võimalustes pakkuda keeleõpet, samuti stipendiumi. Sellest ei piisa nii paljuks, nagu ilmselt oleks vaja, aga see on mingigi leevendus.

Selsamal LERU ja Guildi kohtumisel ilmnes Ukraina sõja asjus eriarvamusi: kas Tartu Ülikool ikka oleks pidanud olema nii jäik, et ei võta enam vastu Venemaa ja Valgevene tudengeid? Ma kinnitan, et hoiakud ei ole ka Euroopa kõrgharidusruumis ühtsed. LERU juhtkonnaga – kellega meil on muidu väga head suhted – tekkis sel teemal tugev vastandumine. Meid toetasid väga jõuliselt Sorbonne'i Ülikool ja mitmed teised ülikoolid, aga sugugi mitte kõik. Siin peab olema lihtsalt kindlameelne.

Lühendatult ajakirjast Universitas Tartuensis