Koit rääkis Raadio 2 saates "Nädalavahetuse hommik", et põhjavee seire on Eestis üsna põhjalik ja selle üldine kvaliteet on pigem hea. Samuti pole see viimaste aastate lõikes kuigi palju muutunud. Seejuures saab umbes 85 protsenti tarbijatest Eestis oma joogivee ühisveevärgist, mille kvaliteedi üle toimub pidev kontroll.

Keerulisem ongi teaduri sõnul nende tarbijatega, kes saavad oma vee isiklikest kaevudest. Neil tarbijatel tuleb vee kvaliteeti igaühel endal jälgida. Koidu sõnul vastab määrustes toodud joogivee kvaliteedikriteeriumitele vaid umbes 30 protsenti kaevudest.

Koit nentis, et olenevalt piirkonnast on erinev ka probleemi ulatus. Vee kvaliteet kipub kehvapoolne olema nii Kirde-Eesti põlevkivipiirkonnas, Pandivere kõrgustiku põllumajanduspiirkonnas, aga ka kiirelt arenevates tiheasustus- ning rannikualadel. Ida-Virumaa põlevkivikaevanduste lähedal on sageli liiga kõrge vee sulfaatide sisaldus. See tuleneb teaduri sõnul otseselt sellest, kui maa-alusete kaevanduste rajamisel kaevandusala veest tühjaks pumbatakse. Siis pääseb sinna ligi hapnik ja kivimites leiduva püriidi oksüdeerumisel satub vette suurem kogus sulfaati.

Tihedalt asustatud aladel on peamised probleemid seotud sellega, et vees on liiga palju rauda ja mangaani. See on Eestis Koidu sõnul pigem tavapärane ja tuleneb piirkondlikust eripärast. "Raua ja mangaani kontsentratsioonid, mis esinevad looduslikus põhjavees, ei ole üldjuhul tervisele ohtlikud, vaid mõjutavad pigem vee esteetilisi omadusi. Teisisõnu on vesi kergelt roostene ja sellel olla iseloomulik lõhn.

Teine reostuse rühm, mida aeg-ajalt ette tuleb, on seotud bakteriaalse või mikrobioloogilise reostusega. "Need üldjuhul esinevad madalamates salvkaevudes ja on üldjuhul seotud mingisuguste elusolendite (elutegevuse) jääkidega, sageli kas reovee sõnniku või mingisuguste orgaaniliste jäätmetega," selgitas Koit.

Tänapäeval satub üha enam joogivette ka kloriidi. Koidu sõnul on seotud see sellega, et tänavaid soolatakse väga palju.

Kuigi eelpool mainitud soolad pole väikestes kogustes inimestele ohtlikud, siis bakteriaalne saastus, millest on meedias ka omajagu juttu olnud, mõjutavad inimese seedetegevust. "Ennekõike on ohtlik nitraadisisaldus. Näiteks imikutel võib see tekitada probleeme hapniku omastamisega verest. Tänapäeval on üha rohkem seostatud kõrgeid nitraadisisaldusi ka vähitekke riski tõusuga," lausus Koit.

Kui vesi on reostunud, mängib Koidu sõnul rolli see, millise reostusega on tegemist. Lühiajaline piirkondlik reostus võib teatud perioodi jooksul justkui ise haihtuda. Näiteks võib näha seda siis, kui sügisel hakkab rohkem vihma sadama.

Kui aga tegu on pikemaajalisema reostusega, mille allikas asub kaugemal, siis ei olegi Koidu sõnul muud teha kui otsida alternatiivseid veeallikaid. "Meil on Eestis piirkondi, kus senised kasutusel olnud allikad ei pruugi olla praeguega ka lähiperspektiivis kasutuskõlblikud, näiteks Salajõe piirkond Läänemaal. Seal tuleb hakata otsima alternatiivseid allikaid," lausus teadur.

Kaevude omanikud saavad joogivee kvaliteedis veenduda seeläbi, et lasta regulaarselt oma kaevuvett andlüüsida. Paraku on see Koidu sõnul kallis. "Kui on probleeme, mida on võimalik veepuhastusseadmega parandada, siis tuleb neid samme astuda. Üldjuhul on see raud või mangaan, mille saab suhteliselt kerge vaevaga veest eraldada. Tänapäeval on juba ka kättesaadavamad vahendid bakteriaalse reostuse kõrvaldamiseks. Kindlasti saab oma kaevu hooldada ja veenduda vee kvaliteedis," sõnas Koit.