Öeldakse, et kedagi ei huvita, kas teel oli torm, vaid see, kas laev jõudis tervelt sadamasse. Tões kui tegelikkuse peegeldust otsivas teaduses on üks leiu kvaliteeti käsitlev arusaam pragmatism, mille puhul rahuldutakse tulemuse kui kehtiva tõega, kui see on kasulik ja toimib.

Moraalifilosoofias pooldab märkimisväärne hulk inimesi konsekventsialismi (consequentialism) ehk tagajärje-eetikat, milles otsustatakse samuti alles tulemuse põhjal, kas miski on hea või halb. Selle saamise tee ei oma sama olulist kaalu. Olgu kõrvutusena toodud konkureeriv deontoloogia, milles eeldatakse, et head saab teha ainult heade kavatsuste ja heade tegude kaudu.

Kõigele lisaks on veel praktiline elu oma õpetustega, milles inimesed ei vae üldjuhul väidete tõepärasust, vaid otsustavad tõesuse üle seda väitnud allika usaldusväärsuse põhjal. Teisisõnu, kui sõber ütles, siis on see piisavalt usutav. Elu on lühike ja koosneb praktilistest, tihti ka pakilistest olukordadest, milles trumpavad tulemuse kiirus ja toimivus kasvõi piiratud tingimustes teoreetilisi arutelusid kõikvõimalikel konteksti teemadel.

Arsti nõuanded rajanevad usaldusel, milles üks inimene võttis ette enamusele üle jõu käiva haridustee, et jagada saadud kogemusi tuhandete abivajajatega. Selline on olnud tõhusa ühiskonna ülesehitus. Arsti aitavad omakorda ehitajad, pagarid, insenerid jne. Selle asemel, et igaüks õpiks kõiki erialasid, on ühiskonna liikmed omavahel seotud kitsaste erialade tunnustamise ja tööpanuste kaudu.

Kõik toimis suhteliselt stabiilselt, kuni ühiskondlikku tööde vahetamise võrgustikku lisandus kõikide erialade materjale lugenud tehisintellekt. Inimesest eristuvalt iseloomustab tehnilisele platvormile rajatud intellekti vajadus õppida vaid korra, mida saab seejärel miljon ja enam korda kopeerida omaette tegutsevatesse agentidesse. Koolisüsteem on püüdnud luua standardseid spetsialiste sarnases võtmes, ent see pole kunagi õnnestunud. Iga õppur on erineva õppimisvõime ja iga lõpetaja erineva kutseoskusega.

Tehisintellekti õpetamine on inimesest kallim, aga selle rakendamine on odav. Eriti kui erinevalt inimesest saab kasutada seda ööpäev läbi ja võimalikult paljude väljakutsete puhul. Mida rohkem seda rakendatakse, seda enam kohtame olukordi, milles proovitakse masinat seni pühaks ja puutumatuks peetud valdkondades, näiteks arstitöös. See ei peaks kedagi üllatama, kuivõrd dr Google on vist juba kõigile vana tuttav kodutohter.

Üllatada võivad tulemused. Need võivad pragmatismi või konsekventsialismi võtmes rajaneda sügavalt teistsugusel tuletusprotsessil, kui seni on peetud heaks ja ainuõigeks. Tuleme selle teema juurde varsti tagasi. Tõdegem enne veel, et tehisintellekti püütaksegi luua, esialgu küll piiratud tegevustes, inimesest paremaks. Oskust reedab näiteks eesliide "vestlev" nagu ChatGPT puhul.

Varakevadel avaldatud teadusartiklis võrreldi arstide ja vestlusroboti vastuseid patsientide küsimustele. Selgus, et vestlusroboti vastuseid eelistati arsti omadele ja neid hinnati oluliselt etemaks nii kvaliteedi kui ka empaatiavõime poolest.

Uuringu autorid järeldavad, et vestlusrobotid võiks edaspidi osaleda arsti kõrval patsiendiga suhtlemise sõnumite koostamisel. Ridade vahel antakse mõista, et masin on patsiendile parem. Mitmed algusjärgus tervishoiu ettevõtted usuvadki juba rohkem vestlusrobotitesse, kuna on asunud looma näiteks vaimse tervise valdkonnale vestlusteraapiat pakkuvaid tehisintellektil põhinevaid teenuseid.

Uued tööriistad ei kao kuhugi. Kui eriala esindajad seda ei taha aktsepteerida, teevad seda nende eest patsiendid. Seda enam, et eluea pikenemine suurendab ravi vajavate inimeste arvu ja pikendab ravijärjekordi. Tihti polegi teist lahendust, kui küsida nõu kas dr Google või dr ChatGPT käest.

Viimasega seoses kirjeldati hiljuti ühe nelja-aastase poisi kasvavaid terviseprobleeme. Lapse esialgsed valuhood saadi valuvaigistitega kontrolli alla. Siis hakkas poiss igasuguseid asju närima, mispeale viidi ta hambaarsti juurde. Seal ühtegi probleemi ei leitud, kuid olukorda püüti oma parima arusaama põhjal leevendada. Sekkumisel oli tajutav efekt paremuse poole, mille tulemusel sündis usk vaevuste peatsesse kadumisse.

Siis märkas aga ema, et lapse kasv on pidurdunud. Kuna see juhtus pandeemia ajal, arvas lastearst põhjuse olevat üleüldises olukorras, lootusega see peagi üle elada. Möödus natuke aega ja poiss oligi natuke kasvus juurde saanud. Samal ajal ilmnes, et tema parem ja vasak kehapool ei arene ühtlaselt. Seega suunati ta füsioteraapiasse tegelema ravivõimlemisega. Samal ajal muutusid õnnetu mudilase peavalud väljakannatamatuks jne.

Laps käis kolme aasta jooksul 17 arsti vastuvõtul, aga probleeme tuli juurde. Lõpuks otsustas vaevatud ema kogunenud diagnostilised sõnumid sisestada ChatGPT-sse, et küsida selle arvamust. Masin vastas, et ilmselt on tegu seljaaju songa varjatud vormiga, milles seljaaju jääb mõne lülisamba lüli juures katmata, suurendades erinevate neuroloogiliste häirete riski, mis käesoleva juhtumi puhul realiseerusid.

Kui ema läks selle sõnumiga järgmise neuroloogi juurde, vaatas arst poisist tehtud arvutitomograafi pilte ja nägi kohe, kus probleem asus. Vaevatud laps suunati operatsioonile ja nüüdseks on teda kurnanud probleem minevik.

Ainult et sellega kaasnevalt tekkis uus probleem. ChatGPT ei jõudnud õigele tulemusele arsti moodi arutledes, vaid püüdis arvata sõnade õiget järjekorda, arvestades senise teksti ja üldise kontekstiga. Tulemus oli kiiduväärt, aga kas ikka on? Selles ongi probleem.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".