Turistid ja rand ei pruugi ilmtingimata tähendada üksnes liival lesimist. Kui massiturism välja jätta, võib väiksemahulisem turism olla kohalikele kogukondadele oluline sissetulekuallikas. Nüüd juba paari aasta tagune koroonapandeemia lõikas aga turismi korraks läbi ja sundis vaatama tulevikku.

Koos kolleegide Tarmo Pikneri ja Anu Printsmanniga oleme viimastel aastatel osalenud paaris Läti keskkonnakaitse ja regionaalarengu ministeeriumi eestvedamisel toimunud Interregi projektis, mis tegelevad ranniku- ja merealade planeerimise ja tuleviku kavandamisega.

Ühe sellise projekti käigus proovisime stsenaariumite abil vaadata, mismoodi turism areneda võiks ja kuidas kohalik kogukond sellesse suhtuks. Nimelt on muutujaid selles protsessis palju.

Esiteks, kuidas muutub inimeste liikuvus? Keskkonnaprobleemid maailmas süvenevad, aga süveneb ka inimeste teadlikkus. Kui vanem põlvkond tahab ikka veel säilitada sisseharjunud eluviise ja väärtushinnanguid, siis uutel põlvkondadel on teadlikkus uuel tasemel, kliimamuutuste minimeerimise, nende tagajärgedega kohanemise ja elurikkuse hoidmisega tegeldakse tõsiselt. Reisimine väheneb, turism kuulutatakse asjatuks ressursiraiskamiseks.

Või siis, vastupidi, turismi ja puhkemajandust iseloomustab nii-öelda kiirenemine. Inimesed soovivad kogeda põnevaid elamusi ja näha palju erinevaid kohti. Väärtustatakse kergelt ligipääsetavaid kohti. Piirkonda külastatakse sageli osana laiemast puhkusepaketist. Turistide arv ja hooajalised erinevused kasvavad.

Elu- ja töökohad on selles stsenaariumis suures osas koondunud linnadesse ja nende tagamaadele. Puhkusel otsitakse mugavust ja samas vaid natuke vaheldust linnaelule. Suvilate arv piirkonnas ei suurene. Pealetulev põlvkond ei väärtusta suvemaja kultuuri, mistõttu kasutatakse suvilaid Airbnb-tüüpi majutusteenuste jaoks ning osa lihtsalt laguneb. Rannakülade miljööväärtuste olemus ja säilimine vajab ümbermõtestamist.

Või hoopis läheb turism virtuaalseks. Reaalselt ringiliikumine väheneb, sest reisimine paistab üsna kulukas lõbu. Liikumine asendatakse osaliselt interaktiivsete simulatiivsete ruumidega, mis võimaldavad turismielamusi.

Neid kõiki valikuid ja võimalusi kohalikega arutades selgus jällegi vana tuttav tõsiasi: eelistatakse selliseid stsenaariume, kus muutused võrreldes praegu toimivaga on kõige väiksemad. Tüüpiline seisukoht on, et "ei, me ei ole muutuste vastu, aga need muutused võiksid olla sellised... mitte väga radikaalsed".

See tõestab justkui veelkord hiljuti Kanada ökoloogi Kate Sherreni väljapakutud teooriat: inimesed ei toeta muutusi siis, kui maastik on nende arvates valmis – mida iganes see siis ka ei tähenda. Kui maastik ei ole valmis, on vastuseis muutustele oluliselt väiksem. See on aga juba järgmise loo teema.