Täheplahvatus, millele on nimeks pandud SN 2023ixf, leidis aset Suure Vankri tähtkujus paistvas spiraalses galaktikas M101, mis kannab ka hüüdnime Tuuleratta galaktika, sest meenutab meie poolt vaadates sellist tuules pöörlema hakkavat propellerjat ratast, millist mõnikord näiteks mõnele lapsele on varre otsas kandmiseks kätte antud.

Supernoova avastas 19. mail Jaapani amatöörastronoom Koichi Itagaki.

Plahvatuse heledaim hetk on tänaseks juba möödas, aga järelkuma jääb ka amatöörteleskoopide kaudu vaadeldavaks arvatavasti veel mitmeks kuuks.

Astronoomid said kiiresti aru, et see on teist tüüpi supernoovaplahvatus. See tähendab, et hiigelsuurel tähel on kütus otsa saanud, täht on seepeale kõigepealt kokku kukkunud, siis on aga suur osa ta ainest suure hooga laiali plahvatanud.

Ilmaruumi on paiskunud hulganisti mitmesuguseid plahvatuses tekkinud keemilisi elemente, tähe asemel on nüüd arvatavasti neutrontäht, aga võib-olla ka must auk.

Teadlastel, kes on Tuuleratta galaktikat varemgi uurinud, on välja pakkuda kolm kandidaattähte, mis sel moel plahvatada võisid. Milline neist tegelikult plahvatas, selgub siis, kui plahvatuse helendus piisavalt vaibub.

Igal aastal avastatakse maailmaruumist tuhandeid supernoovaplahvatusi, aga nii lähedasi tuleb ette harva.

Viimati nähti veelgi lähedamat supernoovat aastal 2014. See käis samuti Suure Vankri tähtkujus, aga niinimetatud Sigari galaktikas M81, mis on meile veel umbes poole lähemal kui Tuuleratas.

Enne seda nähti kolm aastat varem supernoovat jällegi sessamas Tuuleratta galaktikas, kus praegustki.

Kogu teleskoopide ajastu lähim supernoova oli aga aastal 1987 Suures Magalhãesi Pilves, lausa meie Linnutee kaaslasgalaktikas.

Lähedased supernoovad huvitavad astronoome väga, sest neid näeb paremini kui kaugeid.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.