Tartu Ülikooli looduskaitsebioloogia professor Asko Lõhmus märkis, et kägude arvukust ja eluviisi pole sugugi lihtne uurida. Seniste vaatluste põhjal püsib aga nende arvukus Eestis stabiilne ja metsaraiet taluvad nad hästi.

"Kägu toitub suuresti liblikaröövikutest, kelle arvukust vähendab kõige rohkem intensiivne põllumajandus. See on ilmselt oluline põhjus, miks kägude arvukus mitmetes intensiivse põllumajandusega riikides väheneb. Eestis sellist arvukuse langust pole märgatud – ju siis meie mitmekesised ja suuresti metsased maastikud pakuvad talle piisavalt toitu," ütles Lõhmus ERR-ile.

Möödunud aastal avaldas Lõhmus teadusartikli käo arvukuse hindamisega seotud probleemidest. Muu hulgas tõi ta teadustöös välja, et kägude arvukust ja elupaigaökoloogiat on uuritud väga vähe ja Eestis pole neid uuringuid varem üldse tehtud. Senised käo arvukushinnangud nii Eestis kui ka mujal Euroopas on ilmselt küllaltki ebatäpsed.

Eestis elab Lõhmuse hinnangul maismaa ruutkilomeetri kohta umbes üks kuni kaks kukkuvat isaskägu. Emaslindude hulka pole aga usaldusväärselt võimalik mõõta, sest vaatamata iseäralikule häälitsusele on neid raske tuvastada. Emaskägu on nii raskesti märgatav, et 19. sajandil teatas loodusuurija Juhan Kunder, et emaskägusid peab olema isastest mitu korda vähem.

Lõhmuse sõnul muudab kägude loendamise keerukaks nii isaslindude liikuvus, kui ka emaste vähene märgatavus. "Kukkuvaid isaskägusid on küll lihtne tuvastada, aga nad liiguvad väga laialt. Alati pole võimalik öelda, kas kukub sama lind, mis enne. Emased ei kuku üldse ning nad on üpris varjatud eluviisiga," möönis Lõhmus.

Samuti toonitas ta, et kägudel pole oma territooriumil kindlaid pesi, kus nende aktiivsust uurida võiks. "Kägu muneb teadupärast teiste lindude pesadesse. Emaskäod peavad pika munemisperioodi jooksul küll silmas peremeesliigi pesi kindlal alal, aga isegi raadiotelemeetria pole andnud ühest vastust, mil määral nad neid sookaaslaste eest kaitsevad."

Enda territooriumid on Lõhmuse sõnul nii isas- kui emaslindudel, aga emaste territoriaalkäitumine on märksa tagasihoidlikum: "Isased käod kukuvad eelkõige enda territooriumi kuulutamiseks ning emastele reklaamiks." Mõnikord kukuvad isakäod üksteisega võidu. Tema enda hiljutises uuringus kohtas ta emaslinde ainult ühel osal isaslindude poolt asustatud alal.

Elust ja surmast

Käod kukuvad tavaliselt kevadest kesksuveni, lõpetades enamasti juuni teisel poolel. Küll aga kukuvad mõned üksikud isased Lõhmuse sõnul suve lõpuni välja. "Vanarahvas uskus, et käod muutuvad peale jaanipäeva kullideks, sest nad jäävad jaanipäeva paiku vaiki ja samal ajal ilmuvad poegade toitmiseks välja kullilised," märkis teadlane.

Taolist uskumust toetas vanasti tema sõnul asjaolu, et kullidega sarnaselt ründavad väikelinnud sageli ka kägusid. Samuti tundus inimestele kahtlane, mis sai pesas käopoja kaaslastest. "Arvati, et ju ta sõi need ära." Erinevatest kägudega seotud uskumustest kirjutas 1969. aastal Mart Mäger oma teoses "Linnud rahva keeles ja meeles".

Eestis on kägusid ajalooliselt seostatud surma ja õnnetusega. "Käo, nagu teistegi häälekate rändlindude puhul, tuli ebaõnne uskumus teadmatusest selle kohta, kus nad talve veedavad – oletati, et sellel ajal on nad "teises ilmas". Vastavalt kardeti, et sealt naastes toovad nad endaga teiseilma surma ja õnnetusi kaasa, mis võivad külge hakata, kui end selle vastu ei kindlusta," ütles Lõhmus.

Niisamuti usuti mitmel pool vanasti, et käo kukkumise silpide arv võib kuulajale teada anda elada jäänud aastatest. Sealjuures tõestasid Taani teadlased 2017. aastal avaldatud uuringus, et kägude kukkumise pikkuse ja kohalike talumeeste eluea pikkuse vahel on tõepoolest seos. Uuringust selgus, et kägude laul on pikem jõukamate talude maadel.

"Seos on aga tõenäoliselt sedakaudu, et jõukamad talud kujunesid viljakamatele aladele ja eks seal on ka kägudele paremad toidumaad. Vastavalt võivad sealsed käod olla paremas konditsioonis või hõivavad sealsed territooriumid tugevamad isendid. Sellest siis ka nende võimsam laul," kommenteeris Lõhmus. Talunike eluiga on aga omakorda seotud talu jõukusega, selgitas uuring. "Nõnda siis ongi kaudselt kägude kukkumine seotud talunike elueaga," võttis Lõhmus kokku.