Külmutusainete hulk atmosfääris on mõistatuslikult kasvanud

Atmosfäärikeemikud avastasid enda üllatuseks, et juba üle kolmekümne aasta põlu all olnud freoonide sisaldus on atmosfääris aastatel 2010–2020, vaatamata nende keelustamisele hoopis kasvanud. Osaliselt võib gaase eralduda hoopis nende aseainete tootmise käigus.
Aastal 1987 allkirjastasid 40 riiki Montreali protokolli. Sellega leppisid nad kokku, et järk-järgult loobutakse osooniauke põhjustavate klorofluorosüsnike (CFC) ehk freoonide kasutamisest. Protokoll nägi ette, et 2010. aastaks on freoonid täielikult ajaloo prügikastis. Seni on lepe oma eesmärki täitnud: eeldatavasti taastub Maa osoonikiht täielikult 2060. aastateks, vahendab Nature News.
Sestap olidki atmosfäärifüüsikud üllatunud, nähes hiljutistes andmetes murettekitavat märki. Nad täheldasid, et aastatel 2010–2020 kasvas atmosfääris kiiresti viie freooni tase. Analüüsi kaasautori ning Šveitsi Föderaalse materjaliteaduse- ja tehnoloogialabori teaduri Martin Vollmeri sõnul ei tohiks see nii olla. Teadlaskond ootas freoonide suhtelise sisalduse tasast vähenemist.
Bristoli Ülikooli keemik Luke Western märkis samas 30. märtsil peetud pressikonverentsil, et praegusel tasemel ei kujuta need viis freooni osoonikihile erilist ohtu.
Freoone kasutati enne Montreali protokolli allkirjastamist külmutusseadmetes ja pihustites. Kord atmosfääri paisatuna jäävad need sinna sajanditeks. Ühtlasi on tegu tugevate kasvuhoonegaasidega, mille piiramine aeglustaks kliima soojenemist. Aastas tõstavad viis tuvastatud külmutusainet planeedi temperatuuri umbes sama palju kui Šveitsi-suuruse väikeriigi õhku paisatud saaste.
Teadlaste sõnul paiskavad freoonidele aseainet tootvad tehased tahtmatult ise õhku kolme freooni viiest: CFC-113a, CFC-114a ja CFC-115. Ühes otsusega freoonidest loobuda võeti nende asemel kasutusse hüdrofluorosüsinikud ehk HFC-d. Paraku võib HFC-de tootmise käigus paiskuda freoone õhku just tahtmatute kõrvalsaadustena. Montreali protokoll küll taunib freoonide tahtmatut tootmist, kuid ei keela seda praeguses sõnastuses.
Vaatlusvõrk olgu tihedam?
Kui kolme freooni päritolu saab kuidagi seletada, siis kahe ülejäänud gaasi koguse kasv jääb teadlastele mõistatuseks. Freoone CFC-13 ja CFC-112a ei tohiks teoreetiliselt enam mitte keegi kusagil toota ega kasutada. Teadlased oletavad, et vähemalt CFC-112a kasvu taga võib olla selle kasutamine keemias lahustina või teiste kemikaalide toorainena. Kas see oletus ka pädeb, peab nende sõnul selguma aruteludest keemiainseneridega.
Kõige ebaselgem on teadlastele CFC-13 päritolu. Martin Vollmeri sõnul pole teada ühtki keemilist protsessi, milles võiks seda freooni jääkainena eralduda. Samuti pole tema sõnul võimalik praegu öelda, kust täpselt CFC-13 ja teisi freoone atmosfääri lekib, sest maailma seirejaamade võrgustik on selleks liiga hõre.
Goethe Ülikooli atmosfääriteadlase Andreas Engeli sõnul tõestas uus töö aga vastupidi, et üleilmne vaatlusvõrgustik suuresti toimib. Teadlased hoiavad Maa atmosfääril silma peal ja märkavad sealseid probleeme. Nüüd tarvitseb tema sõnul vaid mõistatusliku saaste allikas leida, et inimesi leket paikama saada.
Kõike seda nähti juba mõne aasta eest. Aastal 2018 tuvastasid teadlased atmosfääris suure hulga freooni CFC-11. Tookord viisid lekke jäljed Ida-Hiinasse. Saaste täpne allikas leiti üles Lõuna-Korea ja Jaapani jälgimisjaamade abil. Peale seda, kui lekke päritolu 2019. aasta maikuus avalikuks sai, hakkas freooni tase atmosfääris langema.
Tol korral oli teadlaste jäljekütitöö mõnevõrra lihtsam, sest vaatlusjaamad juhtusid olema saasteallikale suhteliselt lähedal. Engeli sõnul oleks edaspidi abi sellest, kui CFC-vaatlusjaamade võrku tihendataks. Eriti kesine on jaamade võrk Aafrika ja Lõuna-Ameerika mandritel.
Kui selgub, et enamik viie hiljuti avastatud freooni saastest ongi aseainete tootmise kõrvalsaadus, tuleb HFC-de keskkonnajalajälg Vollmeri sõnul ümber hinnata. Samuti võib tema sõnul olla vajalik kriitiliselt üle vaadata uue põlvkonna külmutusained, hüdrofluorosüsinikud, sest freoone võib erituda nendegi toomisel. Kui mure jätkub, tuleb Vollmeri sõnul edaspidi kaaluda Montreali protokolli täiendamist: kõrvalsaaduste küsimus tuleks seal juba eos ära käsitleda.
Uuring ilmus ajakirjas Nature Geoscience.
Toimetaja: Airika Harrik