Aastal 2021 koostatud varem tehtud uuringute ülevaates hinnati, et 100 000 elektriliste tõukeratastega sooritatud reisist katkeb umbes 25 erakorralise meditsiini osakonnas. Võrreldes 2018. aastaga kolmekordistus paari-kolme järgneva aastaga traumade sagedus igal pool maailmas.

Näiteks 2019. aastal, enne kui USA-s alustasid e-tõukside renditeenused, sattus erakätes sõiduvahendite omanikke erakorralise meditsiini osakondadesse 4500 juhtumit aastas ehk üle kümne korra päevas. Teenuse hoogustudes kogunes 2020. aastal selliseid juhtumeid kokku peaaegu 15 000, mida on jalgratturitega juhtunud õnnetustest märgatavalt rohkem. Elektritõukeratastel reisijate haiglaravi vajavatest traumadest moodustasid kolmandiku peatraumad. Võrreldes ratturitega on seegi näitaja kaks korda suurem.

Läbitud tee kohta juhtumeid kokku lugedes esineb e-tõuksidega õnnetusi umbes 200 korda rohkem kui autoga sõites. Loetelu ja kirjelduste detailsusega on lihtne jätkata tänu ulatuslikele ja jätkuvalt uuenevatele andmetele. Iga statistikasse jõudnud üksikasja taga on kriitilist piir ületavana piisavalt tõsine probleem. Kirja ei lähe kodudesse jõudnud katkised kehad, meeled, riided ja asjad telefonidest tõuksideni.

Viitega kasvavale rahvatervise riskile oleks lihtne mõista pariislaste soovi mainitud teenused keelustada. Samas on kuidagi raske uskuda, et kümnest üheksa linnakodanikku muretsevad tänavatel vuravate elektrisõiduki reisijate pärast. Pigem viitab varasem areng vastupidisele. Isegi kergelt pahasoovlikule vimmale, mis kannustas hääletama.

Prantsusmaa pealinn oli esialgu innustunud e-skuutrite toetaja. Euroopa Liidu suurima metropoli juhid algatasid uue sajandi alguses linna südamest autode välja tõrjumise. Aastaks 2018 oli Pariisi-siseste autoreiside arv vähenenud peaaegu 60 protsenti ja autoavariide arv kukkunud 30 protsenti. Paranesid õhureostuse näitajad. Investeeringud ühistranspordi arengusse bussikoridoride, trammiteede ja metroo näol kasvatasid reisijate arvu ligemale 40 protsenti.

E-tõuksid paistsid selle arengu satelliidina, pakkudes saastevaba ja dünaamilist lühimaa ehk mikromobiilsuse transpordilahendust. Tegu oli just sellega, mida oli vaja niinimetatud 15-minuti linna idee toetuseks. Selle kohaselt peaks kõik elanikule vajalikud põhilised teenused ja pargid olema veerandtunnise teekonna kaugusel. E-tõuksid olevat vähendanud autodega läbitud kilomeetreid umbes seitsme protsendi võrra.

Elektrikulgurite suhtes süvenes aga pettumus. Sõitjad riivasid jalakäijate, autojuhtide ja laiema kogukonna huve. Liiga suur osa sõitjatest ei hoolinud reeglitest ega isegi kirjutamata headest tavadest. Nende vabadusi asuti piirama. Sõidukiirus piirati kümnele kilomeetrile tunnis. Sõiduvahendeid tohtis parkida vaid ettenähtud aladele. Reeglite rikkujaid trahviti, teenusepakkujate arvu piirati kolmele jne.

Mainitud kolm teenuseosutajat pöörasid näilise probleemi võimaluseks. Nad müüsid end maailmale kui väga karmide reeglitega kohanemisvõimelisi ja asjatundlikke teenuspakkujaid. Seda nad metsikumate linnade võrdluses ilmselt olidki. Sellest aga pariislastele ei piisanud. Hääletusel osalenutest otsustasid üheksa kümne kohta, et nüüd peavad teenusepakkujad septembri alguseks eemaldama linnast ca 15 000 sõiduvahendit ja lõpetama oma teenused. Seega oli just äsja idee ja visioon ning siis ühel hetkel seda enam polnud.

Tulles tagasi kümnest üheksa pariislase laitva otsuse juurde, võiks arvata, et üldine arvamus on selge nagu vesi, demokraatia võitis, lootusi toitnud tehnoloogia osutus ebakompetentseks jne. Siinkohal väärib meenutada USA naiste ajakirja lugejatele esitatud küsimust aastast 1975.

Kuulus kolumnist Ann Landers küsis, kui saaks uuesti valida, kas lugejad hangiksid endale lapsi. Toimetusse saabus umbes 10 000 vastust, mille põhjal jätaks 70 protsenti lapsed sünnitamata. Näiliselt oli tegu selge valikuga ja kui vaid oleks olnud varem targem, sureks rahvas välja. Siiski tõde, mida antud küsitlus näitlikustas, kirjeldas vastajate enesevalikut, mitte avalikku arvamust.

Vastuse saatnutel oli lastega probleeme, mida said nad siis maailmaga jagada. Õnnelikemate perede liikmed ei viitsinud ega soovinud end peletavale küsimusele vastamisega vaevata. Midagi sarnast kordub avalikus ruumis ja sotsiaalmeedias seoses häälekamate seisukohtadega, mille lärmakas ja polariseeriv sisu esindab suhteliselt väikest rühma rahulolematuid. Paraku jääb see näiliselt esindama, aga ka kujundama avalikku arvamust.

Euroopa suurlinna transpordi innovatsiooni üle käis otsustamas 7,5 protsenti hääleõiguslikest linlastest. Madala hääletusaktiivsuse põhjuseks toodi rida ebamugavusi. Hääletamine toimus pühapäeval ja ainult valimisjaoskondades, kuhu oli tihti halb tarnspordiühendus. Seetõttu oli hääletusaktiivsus vanema, hääletama harjunud põlvkonna seas. Me ei tea, kuidas vanus otsustust mõjutas, aga kindlasti tulid kohale need, keda oli elektritõukerattad välja pahandanud.

Pariisi kolme rendifirma andmetel hinnatakse, et üle-eelmisel aastal tehti nende umbes 15 000 suuruse e-tõukside pargiga üle kümne miljoni reisi ehk 27 000 sõiduotsa päevas. Lisaks müüdi samal ajal erakätesse umbes 700 000 sellist sõiduriista. See viitab, et see transpordiviis on elujõuline ega kao kuhugi. Kaovad kõige viisakamaks reguleeritud teenusepakkujad ja alles jäävad elanikke pahandav osa sõitjatest.

Loodetavasti vigadest õpitakse. Lootma peab nii otsustajate kui ka sõitjate puhul.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".