"Lõpuks on need väga praktilised probleemid ja pisikesed nüansid, mis määravad. Ilma autota on võib-olla ebamugavam, aga sellisel juhul on küsimus, kas muud eesmärgid ja hüved suudavad seda kompenseerida," rääkis uurimuse kaasautor, Tallinna Ülikooli linnauuringute professor Tauri Tuvikene.

Uurimus valmis rahvusvahelise teadlasrühma ühistöö tulemusena ning selles olid esindatud erinevad juhtivad teadlased transpordi ja liikuvuse teemadel üle Euroopa. Projekti üks peaeesmärke oli tuua uusi sotsiaal- ja humanitaarteaduste vaatepunkte transpordisektori rohepöörde käsitlemisse. 

Sõidujagamine ja elektriauto

Laiemalt on teada, et säästev üleminek transpordis eeldab süsinikuheitme vähendamist. Sellise ülemineku keskmes on isiklikul sõiduautol põhineva süsteemi murendamine. Viimast asendab osaliselt sõidujagamine või lühirent. Nendegi puhul võib aga muidu pisiasjadena tunduvates küsimustes olla arendusvõimalusi. 

"Näiteks ei pruugi kõigis autodes olla lasteistet ning lasteistmega sõiduki tellimine tähendab märkimisväärseid lisakulusid ja teinekord ka pikki ooteaegu. Samas just lapsed on peredes see tõuge, miks tehakse auto ostmise otsus," märkis professor.

Samuti ei piisa vaid sellest, kui minna täielikult üle elektriautodele, sest neilgi on oma keskkonnajalajälg ja auto on lõpuks ikka sama kiiruse ja massiga. 

"Müra küll teatud määral väheneb, aga veeremi müra rehvidest jääb. Liikumisohutuse ja tervisega seotud probleemid jäävad ka alles, samuti õigluse küsimused, kui me mõtleme, kellel on ligipääs sellisele liikuvusele ja milliseid ohte ning kellele tänavaruumis tekitatakse," lisas Tuvikene.

Inimese vaatekoht

Süsteemi laiem muutmine hõlmab ühistranspordi edendamist ning jalakäija- ja jalgrattasõbraliku tänavaruumi loomist. Liikumine säästlike lahenduste poole on juba käimas, aga mitte veel piisavas ulatuses. "Pikaaegsete eesmärkide elluviimiseks on vaja lisaks tehnilistele lahendustele, mis puudutavad näiteks kütuse liike, paremini mõista inimese vaatekohti muutuste vormidest ja võimalustest. Seda saavad aga pakkuda just humanitaar- ja sotsiaalteadused," märkis Tuvikene.

Professori sõnul pole praktiliste ja rakenduslike probleemide lahendamisel just humanitaarteadlased harjunud oma sõnumit esitama. Teisalt pole poliitikutel selgelt arusaamist, mida humanitaarteadlastelt küsida

Muu hulgas saaks humanitaarteadlased mõtestada erinevaid tulevikunägemusi ja selgitada väärtustega seotud küsimusi: "Näiteks on oluline küsida, kuivõrd inimesed võiks väärtustada aeglasemat elu. Mis oleks, kui selle asemel, et jõuda kuhugi 10 või 15 minutiga, jõuaksid sihtkohta 20-25 minutiga, aga saaksid selle eest vastutasuks sõõmu värsket õhku ja parema füüsilise vormi või lugemisaja ühistranspordis."

Sada küsimust tulevikuks

Projekti raames koostati nimekiri sajast uurimisküsimusest, millele võiks transpordiuuringutes edaspidi rohkem tähelepanu pöörata. Tauri Tuvikese sõnul tõid paljud teadlased esile isejuhtivate sõidukitega seotud probleeme ja esitasid uurimisküsimusi, mis valdkonda veelgi mitmetahuliselt käsitleks. Teiste hulgas jäid kõlama inimeste ja kogukondade kaasamist puudutavad murekohad.

"Ülevalt alla suunatud lahenduste vastu võib inimestel tekkida tõrksus, mistõttu on oluline, et nad osaleks otsuste kujunemise varases faasis ning nende mured ja mõtted oleks nähtaval," rääkis professor.

Samuti tõusid esile ebavõrdsuse ja õiglusega seotud teemad. Need on Tuvikese sõnul päevakorral ka Eestis, eriti seoses linna ja maa erinevustega. "Suur osa transpordi väljakutsetest Eestis ei ole linnakesksed, pigem on linnades neid lihtsam lahendada. Suurem küsimus on selles, kuidas tagada ka maal autost mittesõltuv elu," märkis Tuvikene.

Uurimus ilmus ajakirjas Transport Reviews.