Tiivulised mutukad naudivad linnaelu eeliseid
Linnas keeb elu, ja mitte ainult inimeste elu, vaid ka putukate ja ämblike oma. Austria teadlased on nüüd lähemalt välja selgitanud, milline vahe on lülijalgsete elul linnas ja maal.
Selgub, et mida linnastunum on elukeskkond, seda väiksem on lülijalgsete liigiline elurikkus, kuid isendite arvukuse poolest ei olegi linnal ja maal suuremat vahet.
Marion Chatelain ja ta kolleegid Innsbrucki Ülikoolist uurisid olukorda 56 ruutkilomeetrisel maa-alal, mille sisse jäi nii Innsbrucki linna mitmesuguseid osi kui ka linnalähedasi maapiirkondi.
Sellele alale ja 180 vaatluskohta, kus teadlased kogusid lülijalgseid puuvõradest, puukoorelt ja põõsastest.
Teadlased mõõtsid üle, kui palju leidus iga vaatluskoha ümbruses ehitisi, sillutatud pinda, puid ja rohelust ning määrasid selle põhjal kohaliku linnastumuse taseme.
Nüüd kirjutavad nad ajakirjas Frontiers in Ecology and Evolution muu hulgas, et mõningaid kärbseliike esines linnastunumate alade puuvõrades rohkem kui linnastumata alade puuvõrades, mõnede ämblikuliikidega oli aga otse vastupidi – linnastunud aladel kohtas neid vähem, mittelinnastunutel rohkem.
Seletuseks pakuvad tealdased, et tiivulistel lülijalgsetel, keda esindavad ju kärbsed, on lihtsam linnu iseloomustavate väikeste rohealakeste vahel liikuda kui tiivututel lülijalgsetel nagu seda on ämblikud. Tiivulistel on siis ka hõlpsam toitu ja paarilisi leida ning nende elu on mõnusam.
Kuid selgus veel hulgaliselt põnevaid üksikasju, näiteks see, et võrku kuduvaid ämblikke on linnas vähem, saaki ilma võrguta varitsevaid ämblikke aga rohkem.
Ja veel, kui kedagi huvitab: mida linnastunum on paik, seda rohkem leidub sealsetes põõsastes kõdutäilisi ja krabiämbliklasi; selle nähtuse põhjuseks võivad olla linnapõõsaste maitsvamad lehed.
