Keskmiselt toodab iga eestimaalane aastas 160-170 kilogrammi pakendiprügi, millega kaasneb mõistagi tohutu keskkonnakahju. Hiljuti avaldatud Eesti pakendite disainijuhendi kohaselt määratakse aga kuni 80 protsenti pakendite keskkonnamõjust ära juba enne seda, kui see inimese kätte jõuab. Selle, kas pakendit on üldse võimalik ringlusse võtta, määrab materjalivalik ja disain.

"On väga oluline, millist materjali kasutatakse. Tihti kasutatakse nii-öelda turunduslikul eesmärgil erinevaid komposiitmaterjale koos – plastikut, paberit ja võib-olla ka näiteks metalli –, kõik ikka selleks, et saada pakend ilusamaks. Aga hiljem on seda loodusressursside mõttes ülimalt kulukas lahti lammutada. Seega keskkonnasõbralik pakend koosneb ikka nii-öelda ühest materjaliliigist," selgitas jäätmekäitleja Ragn-Sellsi äriarendusjuht Rainer Pesti.

Selleks, et neile jõudnud pakendimaterjale üksteisest eristada, on Ragn-Sells seadnud enda sorteerimisliinile sisse spetsiaalse infrapuna-tuvastusseadme, mis on võimeline erinevaid plaste tuvastama ja õigetesse torudesse suunama. Pesti sõnul ongi kõige suurem probleem seotud just plastikuga - kui pakend koosneb erinevatest plastikutest, näiteks karp ühest ja selle külge kinnitatud kaas teisest, on selle ringlusse võtmine praktiliselt võimatu.

"Plastidega on olukord läinud iga aastaga keerulisemaks. Mida see masin kindlasti ei suuda, on materjali koostist muuta. Et väga paljud pakendid on tänapäeval ikkagi komposiidid ja need lähevad endiselt kõik pärast sorteerimisest energiasse," tõdes Pesti.

Nutikad lahendused

See ei tähenda, et pakenditootjad ringluse teemaga ei tegeleks. Näiteks tõi aktsiaselts EstPak Plastiku juhataja Marek Harjak välja, et kuigi nende klientidel on kõigil omad erisoovid, on firma praeguseks jõudnud sinnamaale, et toodavadki ainult nii-nimetatud monomaterjale. Peamine väljakutse kipub kaasnema toidupakendiga, millel tuleb arvesse võtta nii kaubandusliku välimuse kui ka toiduturvalisuse kaalutlusi. Kõigest sellest annab aimu ka pakendite disainijuhend.

Ühe positiivse näitena tõi Harjak välja lihakarbid, mille põhja külge on enamasti kinnitatud "meile kõigile tuttav" imapadi, mis aitab koguda karbi põhja tekkivat vedelikku.

"See on asendatud kärgpõhjaga, mis suuresti töötab täpselt samadel põhimõtetel – imab vedeliku enda sisse ja toode ei ole sellega siis enam kontaktis. Toit säilib ning meie ei pea lisamaterjali lisama," ütles Harjak.

Isegi, kui tootja leiab uudse pakendilahenduse, millega materjalikulusid vähendada ja ringlusse võetavust parandada, kerkivad toidupakendi puhul kohe olulised küsimused nagu et kuidas uudne pakend toidu säilivust ja ohutust mõjutab. Milline pakend üldse millise toidutootega kokku sobib, uurivad Toidu- ja Fermentatsioonitehnoloogia Arenduskeskuse teadlased eesotsas Kärt Saarniiduga.

"Plastpakendist ei pääse me üle ega ümber. Mina isiklikult arvan, et plast ei ole halb. Toidutoodete puhul on kahjuks just plast see, mis tagab kõige paremad ja vajaduslikumad omadused. Me lihtsalt ei oska teda õigesti kasutada niimoodi, nagu me teeme klaasi ja metalli puhul," selgitas Saarniit.

Saarniidu sõnul tuleb ikka ette, et ettevõtted tahavad pakenditele "turunduslikult väga toredaid lisasid", kuid sellisel puhul tuleb ikkagi pidada silmas reeglit, et alati on parem kasutada võimalikult vähe materjale. Toiduohutuse osas aga järeleandmisi teha ei saa.

Paraku ei pruugi keerukamate pakendite monomaterjalidest kokku panemine alati kuigi kerge olla. Näiteks Tere piimatööstus tõi aasta alguses turule uue liini jogurteid, mis on pakendatud korgiga tuubidesse, mis on sada protsenti ümbertöödeldavad. Nagu rääkis Tere kestliku arengu juht Katrin Tamm, teeb sellise pakendi eriliseks just tõsiasi, et nii tuub ise kui selle kork on valmistatud samast monomaterjalist. Varasemalt see nii ei olnud. Küll aga on selline pakend praegu kogu Euroopas unikaalne ning Eesti turule jõudis see suuresti seetõttu, et oleme väikese turuga väike riik.

Mõistagi otsivad toidutööstuse tegijad pidevalt võimalusi pakendites sisalduva materjali hulka vähendada. Nii on näiteks EstPakis välja töötatud ribiseintega lihakarbid, mille kasutamine vähendab kuluva materjali hulka kohe 10-15 protsenti. Kuid kuskilt maalt tuleb piir ette, kuna pakend peab siiski pakendina toimima.

Näiteks kirjeldas Katrin Tamm juhust, kus üritati jogurtitopside kaasi keskkonnasõbralikumaks teha.

"Ühel hetkel ei näinud see enam pakendi moodi välja. Ta formeerus natuke nagu monstrumiks. Lisaks seavad pakkeliinid meile ikkagi päris karmid piirid. Pakkeliinide investeeringud on väga suured, ikkagi miljonites. Peame olema väga kindlad, et kui me teeme otsuse, et tahame investeerida uude pakkeliini, siis kasutame seda pakendiformaati vähemasti kümme aastat," tõdes Tamm.