François Boulogne ja ta kolleegid Paris-Saclay Ülikoolist tegid avastuse juhuslikult, nagu teaduses mõnikord ikka juhtub. Tegelikult tahtsid nad uurida vaid mullide stabiilsust.

Nad puhusid mulle tavalisest nõudepesuseebiveest, millele olid lisanud ka glütserooli. Juhuse läbi oli nende kasutuses seadeldis, mis võimaldas mõõta seebikile temperatuuri. Sealt see avastus siis tuligi.

Boulogne ja ta kaasautorid kirjutavad nüüd ajakirjas Physical Review Letters, et mullipinna temperatuur oli nende katsetes ümbritsevast õhust kuni lausa kaheksa Celsiuse kraadi külmem.

Temperatuurierinevus sõltus nii õhu temperatuurist kui ka niiskusest. Selgus ka, et mida vähem sisaldas seebivesi glütserooli, seda jahedam mull oli.

Teadlased panid tähele, et mullid läksid aegamööda siiski soojemaks, kuni lõpuks sai nende temeperatuur ka ümbritseva õhu omaga võrdseks. Siit sugenes oletus, et jahenemine võib tuleneda mullide moodustumise ajal toimuvast aurumisest.

Teadlased leiavad, et mullide jahedus on huvitav teema, mida tasuks kindlasti edasi uurida. Jahenemise põhjus tuleks nende sõnul kindlasti täpselt välja selgitada. Võib ka juhtuda, et nähtusele õnnestub mingil moel praktilist rakendust leida.

Tähelepanelikult vaadeldes jõuame tõdemusele, et mitmesuguseid mulle tuleb me ümber ikka ette. Muu hulgas uurivad teadlased mitmesugustes tööstusprotsessides tekkivate mullide omadusi, sest neist omadustest võib tihtipeale sõltuda protsesside kulg ja tulemus.

Meil kõigil on aga küllap tore teada, et teadlased võivad mõnikord palka saada ka seebimullide puhumise eest, mis võib olla küll lõbus, kuid samas kasulik.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.