Mäestikud ja merehoovused koondavad tormid lõunapoolkerale
Juba sajandite eest panid maailmameredel seilajad tähele, et lõunapoolkera kipub olema torimisem kui põhjapoolkera: torme on seal rohkem, tormilained kõrgemad.
Tänapäeval on teadlased saanud ka satelliitidelt tehtud vaatlustelt tõendust: lõunapoolkera ongi tervelt 24 protsendi võrra tormisem kui põhjapoolkera.
Ameerika teadlased on nüüd poolkerade tormierisusi põhjalikult analüüsinud ja selgitanud välja põhiliste mõjutegurite osakaalu.
Tiffany Shaw Chicago Ülikoolist ja ta kolleegid koostasid maakera kliima arvutusliku mudeli, mis võttis arvesse teadaolevaid loodusseadusi ja mille tulemused vastasid olemasolevatele vaatlusandmetele.
Siis hakkasid teadlased mudeli lähteandmeid muutma ja vaatasid, kuidas iga üksikteguri kõrvaldamine tormisust mõjutas.
Kui nad eemaldasid maakeralt kõik mäestikud ja tegid maismaa täiesti tasaseks, läks poolkerade tormisuse vahe kohe umbes poole väiksemaks. Selge see, mäed hoiavad tuult kinni ega lase sel nii kergesti tormiks paisuda, ja maismaarikkal põhjapoolkeral on mäestikke rohkem kui avarate veteväljadega lõunapoolkeral.
Teisalt kahanes erinevus poole võrra ka siis, kui teadlased peatasid mudelis merehoovused. Jällegi on neil ka põhjendus varuks: võimsad hoovused kannavad suurel hulgal energiat ühelt poolkeralt teisele.
Shaw ja ta kaaslased uurisid ka seda, miks on alates 1980. aastatest poolkeradevaheline tormisuslõhe laienenud: põhjapoolkera tormisus on jäänud enam-vähem samaks, aga lõunapoolkera on läinud veelgi tormisemaks.
Mudel näitas, et põhjuseks on muudatused merehoovustes. Muudatused on üleilmsed, kuid põhjapoolkeral taandub nende mõju välja, sest seal on lumikatte ja merejää pindala vähenemise toimel päikesekiirguse neeldumine rohkem kasvanud.
Täpsemalt on uuringu tulemused kirjas Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes.
