Tehnikaülikoolis on uuritud teaduslikult energiaühistute olemust, võimalikke ärimudeleid ja nende otstarbekust. Selle käigus jõuti järeldusele, et energiaühistutest võiks tõusta kasu mitmel moel.

Ühelt poolt võimaldaks see suhteliselt väikeste kulutustega kasvatada oluliselt omavalitsuses tarbitavas energias taastuvenergia osakaalu ja vähendada vajadust suurtes elektrijaamades toodetud energia järele. Teisalt kasvaks sellega nii kodanike kui ka ametnike teadlikkust energiaküsimustes ja see pakuks alternatiivi individuaalsele väike- ja suurtootjatele.

Lisaks suurendab kohapeal toodetud ja samas ka tarbitud elekter kogukonna energiasõltumatust varustuskindluse ja hinna osas. Tahtmise korral saab see panustada taastuvenergia tootmisse ja otsustada sealjuures ise investeeringute tegemise üle. See kaasab kogukonna oma kodukoha energiaküsimuste lahendamises dialoogi, mis aitab probleeme ette näha ja ära hoida.

Ühistute käimalükkamises ja nende tegevuses kandvat rolli näevad teadlased kohalikes omavalitsustes (KOV). Veelgi laiemalt mõeldes võiks ühistute tegevus põhineda kolme osapoole – KOV, ettevõtted, kogukond – ühisel koostööl.

See kõik on siiski esialgu teooria. Siiani võib Eestis juba loodud või algatatud energiaühistuid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Pealegi, kui teadlaste hinnangul võiks selline ühistu tegutseda tulu teenimist mittetaotleva organisatsiooni vormis, siis siiani asutatud ühistud on pigem tulundusühingud.

Selgus majja

Tallinna Tehnikaülikooli inseneriteaduskonna elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi teadur Tarmo Korõtko nentis, et laiemal avalikkusel puudub selge arusaam energiaühistu eesmärkidest. Sageli seostatakse energiaühistuid klassikalise ettevõtlusega. Nõnda tegutsevad ka seni loodud ühistud tavapärastes äriühingute vormides. Oma majandusliku tegevusega üritatakse tulu teenida. See pole aga Korõtko sõnul kõnealuses kontekstis energiaühistu eesmärk.

"Tegelikult on energiaühistu eesmärk teistsugune, see ei ole omanikele majandusliku kasu teenimine. Samas on majanduslik efektiivsus energiakogukondadele ikkagi oluline," selgitab Korõtko. Tehtud investeering tuleks küll tagasi teenida, kuid mitte seejärel raha ühistust välja võtmiseks. Selle asemel reinvesteeritakse teenitud tulu uute taastuvenergia lahenduste kasutusele võtmiseks või siis muul moel kogukonna elu-olu edendamiseks.

Energiaühistul on energiaturu seadusest tulenev kindel juriidiline vorm ja seda teadustööga muuta ei taheta. Küll saab uurida energiaühistute erinevaid kasutusele võtmise variante. Samuti aitavad uuringud hinnata, kuidas võiks üks või teine meetod mõjuda kogukonnale nii mikro- kui makrotasandil.

Esimeste edulugude ootuses

Võimaluste uurimiseks on praegu Tartus käimas nn mikrovõrkude katseprojekt, mis haarab kohalikku omavalitsust, erasektorit ja loodavat energiakogukonda. KOV on justkui avaliku teenuse tellija, seda teenust pakub energiat vajav ettevõte ja energia tootmisega tegeleb ühistu, tehes seda kohaliku omavalitsuse maal.

"Sisuliselt näeb see välja nii, et Tartu linn eraldab maatüki, mille peale energiaühistu rajab tootmisüksuse, et anda elektrienergiat äriühingule, kes hakkab pakkuma energiavarustuse teenust," kirjeldas Tarmo Korõtko katseprojekti sisu.

Sellega loodavad teadlased luua ühe konkreetse toimiva näite, millest saaks võtta tulevikus eeskuju ülejäänud Eestis. "Keegi peab selle teekonna esmalt läbi käima, et tekiks positiivne edulugu. Kohalikud omavalitsused võiksid siinkohal olla teenäitajad, pakkudes välja maa, tehes ära paberimajanduse. Hiljem, kui näited energiaühistutest ja nende tulemuslikkusest olemas, võiks initsiatiiv hakata juba üle minema kodanikele," lootis Korõtko.

Korõtko kinnitas, et energiaühistud võivad KOV-idel ja lõppeks tervel riigil aidata edukalt kliimaeesmärke ellu viia. Mitmed uuringud on näidanud, et energiakogukondade teke tõstab energiateemadel üldist teadlikkust. Seeläbi kaldub paranema inimeste üldine energiakäitumine – toodetakse rohkem rohelist energiat, suhtutakse energiakasutusse säästlikumalt jmt.

Siiani on taastuvenergiat suuremal hulgal tootnud tavaliselt ettevõtted, mis rajavad näiteks tootmishoone katusele või tootmismaale päikesepargi. Sama ettevõte tegeleb ka selle majandamisega, tootes ja asutades ise energiat ning müües üldisesse elektrivõrku. Sellisel juhul pole sel juriidiliselt ühistulise tegevusega mingit pistmist. Äriühing toodab elektrit selleks, et vähendada oma kulusid või teenida tulu.

Korõtko nentis, et väiksema päikesepargi majandamiseks ühistu loomine võib tunduda paljudele ülemäära keeruline. Kokku tuleb koguda huvilised, saada nõusolekud, vajadusel viia läbi planeeringud ja jätta paberimajandusega. Nõnda võibki näiteks ettevõtja, kellel on 15 000 eurot vaba raha või saab võtta piisavalt laenu, panna 15-kilovatise päikesepargi panna püsti täielikult omapäi.

Energiaturu puudujäägid

Energiaühistu liitumise protsess elektrivõrguga on täpselt samasugune, nagu iga teise päikese- või tuulepargi rajaja puhul. Seejuures ei hõlma aga energiaühistute kontseptsioon elektri müümist n-ö naabrilt naabrile, sest energiaturu seadus seda praegusel kujul lihtsalt ei võimalda. Samuti eeldaks selline süsteem eraldi oma elektri jaotusvõrgu väljaehitamist. Olemasoleva võrgu sisse ei tohi teha praeguste reeglite kohaselt väiksemat võrku.

Euroopas on energiaühistud aktiivselt edenenud näiteks Saksamaal. Kõige tavalisema töökorraldusena on energiatootmisüksuse omanik ühistu. Samas võib olla ühel ühistul ka mitu taolist tootmisüksust ja energiaühistule kuuluda ka jaotusvõrk. Siinkohal peab ühistu ise hindama, kas sel on võimekust registreerida end mingis piirkonnas ka võrguoperaatoriks.

"Energiaühistute positiivne pool on kindlasti see, et neil on investeerimisel vabad käed. Need võivad vastavalt oma võimekusele omada ühte või mitut taastuvenergia tootmisüksust, aga ka jaotusvõrku jmt," laiendas Korõtko ideed.

Võrgu korral peab olema see ühendatud selles piirkonnas tegutseva jaotusvõrguoperaatori elektrivõrguga ja selle operaatori poolt heaks kiidetud. Eeskätt on see vajalik selleks, et probleemi tekkides ei jääks elektrita terve ühistu opereeritav piirkond.

Nii eeldab ühistulise tegevuse tulemuslikkus mitme osapoole koostööd, mis saab tekkida eelkõige kõigi huvist asjaga tegeleda. Sellest omakorda saab tõusta juba praktiline kasu.

Korõtko tõdes, et praegu on energiaühistu mõiste, olemuse ja terminoloogia ümber veel üsna palju halli udu, mis pärsib valdkonna arengut. "Praegu on puudu konkreetsetest praktilistest tööriistadest. Näiteks võiks olemas olla mingi näidispõhikiri, kus juba ette kirjutatud, kuidas teha näiteks osaluse jaotust," tõi teadur näite.

Energiaühistul võib olla mitmeid tegevusalasid

Kui mõnes asulas või külas jõuavad elanikud ühisele nõule energiaühistu moodustada, peaksid nad Tarmo Korõtko sõnu seadma ühistule võimalikult konkreetse eesmärgi. Näiteks võib see taotleda energiatarbimises taastuvelektri osakaalu suurendamist. Samas võib aga eramajade kvartal koonduda ühistusse ka selleks, et soetada akupank või mitu elektriautode laadimise punkti ja asuda neid koopereeritult juhtima.

Esimesel juhul on asi suhteliselt lihtne. Ühistu liikmete ringist leida kapital, et rajada taastuvenergia tootmisüksus rajada, leida sellele asukoht ja punkt võrguga liitumiseks. Lähitulevikus võib saada olulisemaks energiaühistute moodustamist tagant tõukavaks jõuks elektriautode laadimine. Arengud rohepöörde vallas näitavad, et lähiajal on oodata elektrisõidukite arvu hüppelist kasvu.

Tarmo Korõtko märkis, et esimesed murelikud ilmingud ongi juba aset leidnud, kui kusagil kortermajade rajoonis hakkavad kõik elektriautode omanikud oma sõidukeid laadima kõige odavama elektri ajal. Kohaliku alajaama trafod ei pruugi aga järsult kasvavale tiputarbimisele vastu pidada.

Samas ei saa praegu kedagi otseselt käskida laadida oma autot kallimal hinnaperioodil. "Sellisel juhul saaks energiaühistu kaudu osta näiteks piirkonda elektrivõimsust juurde, korraldada paindlikult autode laadimist, paigaldada rohkem laadimispunkte ning jagada liikmete vahel ära kulud, mis selle kõigega kaasnevad," selgitab Korõtko ühistu loomise mõttekust.

Veel üks viis energiaühistu tegevuses on energiaalaste teenuste pakkumine. Korõtko toob välja, et energiateadlikus kogukonnas loodud energiaühistu saab pakkuda energiaauditeid, energeetikaalaseid konsultatsioone jmt. "Võtmeküsimus hästi toimiva energiaühistu asutamisel on see, kui hästi on selles läbi mõeldud omandiküsimused – kes panustas kui palju, kes tarbib millistes kogustes jmt," rõhutab Korõtko.

Samas tunnistas teadur, et ühistu toodetud energia omatarbeks kasutamisega seondub veel üksjagu küsimärke. Ühistu liikmete vahel võib tekkida paksu verd, kui keegi mingil ajahetkel teiste soovitust rohkem elektrit tarbis. Nõnda võib osutuda üsna keeruliseks tarbimise konkreetne jaotamine ja arvestamine üsna keeruliseks.

Sestap näeb Tarmo Korõtko energiaühistute liikumapaneva jõuna ennekõike mingi ühiselt tarbitava kululiigi, näiteks külatänavate valgustuse, kortermaja üldelekter vms vähendamist.

Kõige lähedasem laialt levinud ühistegevuse vorm energiaühistutele on teaduri sõnul praegu korteriühistu. Seeläbi võiksid energiaühistud hoo sisse saada just nende pinnalt. Seda enam, et mitmed neist on juba oma roheenergia tootmise algatanud. Kui sinna juurde arendada veel energiaühistu, võiks korteriühistute tulubaas Tarmo Korõtko sõnul üksjagu paraneda ja neid vahendeid saaks kasutada näiteks heakorra parandamiseks, maja remontimiseks jne.