Uuringu autorid käisid Uganda vihmametsas šimpansite kannul ja uudistasid nende käitumist. Nad märkasid, et ahvid suhtlevad omavahel mõnikord puujuurte vastu kopsides. Iga šimpans tegi seda oma isikupärases rütmis, vahendab BBC News.

Teadlaste sõnul on ahvidel isiklikest rütmidest kasu, sest nii saavad nad pika vahemaa tagant infot vahetada. Koputus annab märku, kus iga šimpans parasjagu asub ja millega tegeleb.

Uuringu autori ja St Andrew' Ülikooli teaduri Catherine Hobaiteri sõnul näevad metsikud inimahvid jässakates puujuurtes suurt puidust pinda, mille vastu käte ja jalgadega trummeldada. Kui juurt tugevalt lüüa, kajab see trummina vastu ja tekitab sügava kõmiseva heli, mis kostab üle metsa, märkis Hobaiter.

Tema sõnul sai töörühm vihmametsas viibides rütmi põhjal aru, kes parasjagu juurte pihta kopsis. Nii leidsid nad iga šimpansi hõlpsamini üles. Kui juba inimestest uurijad ahve heli põhjal ära tundsid, oletab Hobaiter, et sama kehtib ka šimpansite endi kohta.

Hüvastijätte pole tarvis?

Töörühm leidis, et iga isasšimpans koputab juurtele oma eripärases rütmis. Isased ahvid kombineerivad juurelööke kaugele kajavate häälitsuste ehk hingeldavate huiletega. Iga ahv trummeldab oma huilge ajal erineval hetkel.

Uuringu juhtivautori ja Viini Ülikooli doktorandi Vesta Eleuteri sõnul on mõne isendi rütm korrapärasem nagu roki- ja bluusitrummaritel. Teised aga varieerivad džässmuusiku kombel rohkem.

Eleuteri võrdles üht noort isašimpansit nimega Tristan suisa Led Zeppelini trummari John Bonhamiga. Tristan lööb tema sõnul juure pihta väga pikki ja paljudest löökidest koosnevaid trummelduskõmakaid, mille tunneb ära juba kaugelt.

Ühtlasi ilmnes, et ahvid paistsid oma isiklikke rütme löövat ainult rännates. Uurijad oletavad, et iga šimpans otsustab ise, kas anda oma asukoht ära või mitte.

Hobaiteri sõnul teevad isasšimpansid vahel üksteise ees eputavaid etteasteid. Sel hetkel ei soovi esineja ilmselt riskida suurele alfaisasele jalgu jäämisega ja hoiab oma identiteedi pigem saladuses. 

Hobaiter lisab, et šimpansite rütmilise trummeldamise mõitsmine võib aidata teadlastel lahendada ammust kommunikatsioonimõistatust. Metsikud šimpansid nimelt küll tervitavad kohtudes üksteist, kuid metsa vahel oma teed minnes ei paista nad nii-öelda hüvasti jätvat. Uurija sõnul ei pruugi šimpansitel hüvastijätte tarviski minna, sest nad suudavad trummeldades omavahel ka eemalt kontakti hoida.

Teadustöö ilmus ajakirjas Animal Behaviour.