Mitmekesises metsas on inimest ohustavaid puuke vähem
Prantsusmaal tehtud esimene eksperimentaalne uuring sedastab, et mitmekesisem mets pidurdab puugihaiguste levikut.
Puuk on meie metsade ohtlikem loom, sest kannab mitmeid ohtlikke haigusi, näiteks entsefaliiti või borrellioosi. Entsefaliidi vastu saab end vaktsineerida, borrellioosi vastu mitte. Puugiliike on erinevaid, neist üks arvukaim on võsapuuk Ixodes ricinus, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi ajaveebis Zooloogid 2.0.
Puugi kaudu jõuavad haigused inimeseni, kuid et haigused metsas saaks ringelda, on neil lisaks puukidele vaja vaheperemehi, kelleks sobivad selgroogsed, sealhulgas inimene, kelle organismis mõnusalt aega veeta, enne kui taas ringiga puugini jõuavad. Enamasti on puugi "ohvrid" väiksemad selgroogsed, näiteks närilised, siilid, linnud.
Tõenäosus puugilt haigus saada sõltub nakatunud puukide rohkusest, kuid metsa puugirohkus võib sõltuda metsa mitmekesisusest: võrade struktuur ja tihedus loovad alusmetsas varju, mis mõjutab niiskust ja metsa mikrokliimat. Eriti oluline on metsa alustaimestiku roll, sest seal varitsevad puugid ohvrit taimede kõrgematel osadel. Alustaimestiku mikrokliimast sõltub aga puukide ellujäämus.
Uuringutest on teada, et puukide kantavate haiguste esinemine sõltub teiste peremeesorganismide mitmekesisusest – mida mitmekesisem see on, seda vähem on piirkonnas haigust kandvaid loomi. Kuna selgroogsete mitmekesisus sõltub elupaiga mitmekesisusest, uuriti Prantsusmaal, kui palju on nakatunud puuke mitmekesises ja liigivaeses monokultuurses metsas. Ühes neist oli muudetud puistu tihedust ja niiskustaset, teises mitte.
Borrellioosi kandvate võsapuugi nümfide hulk sõltus metsa liigirikkusest – mida rohkem erinevaid puuliike, seda vähem leiti nakatunud puuke. Puugi larve ehk kõige esimest ja väiksemat arengujärku esines rohkem männimetsas kui tammikus, nümfe ehk teises arengujärgus puuke aga rohkem võrastikurohkes metsas.
Kõige rohkem oli puuke aladel, kus kasvasid männid – seda nii monokultuurses männikus kui ka männi-kase segametsas. Keskmisel hulgal leidus puuke kaasikutes ja kõige vähem tammikutes. Niiskemast puistust leiti puuke sagedamini kui kuivast, seda sõltumata puuliikidest. Borrelioosi kandvate nümfide esinemine sõltus samuti puude liigirohkusest: oluliselt harvem oli neid niiskemas ja mitmekesisema puistuga aladel. Kõige sagedamini leiti nakatunud puuke kuivast monokultuursest puistust ja harvemini niiskest kolmeliigilisest puistust.
Autorid järeldavad, et puistu võrastik, struktuur ja mitmekesisus mõjutab puugiohtrust ja nende kantud haiguste levikut. Andmed viitavad, et metsa elupaiga omadused nii-öelda lahjendavad või võimendavad inimesele ohtlike puugihaiguste esinemist. See tulemus langeb kokku paljude uuringutega, mis sedastavad, et mitmekesise metsa ökosüsteemihüved on inimesele suuremad ja parandavad inimese heaolu.
Ohtlike haiguste levikul on oluline silmas pidada, et metsaelupaikade kiire muutumine, eelkõige raie tõttu, on kokkupuuteid inimeste ja võimalike patogeenide vahel suurendanud. Mitmekesised metsad näivad aga kokkupuuteriski vähendavat. Seda eelkõige seetõttu, et mitmekesise struktuuri, alustaimestiku ja ohtra surnud puiduga puistu soodustab ka selgroogsete liigirikkust. Kõigis organismides ei pruugi aga haigused elus püsida ega paljuneda – nii on pärsitud ka haiguse levik.
Uuring avaldati ajakirjas Frontiers in Ecology and Evolution.
Toimetaja: Airika Harrik