Lühike vastus on – agressiivsus. Selle all mõeldakse kalduvust tekitada teisele inimesele vigastusi või muul viisil kahju saamata selle eest otsest kasu.

Küsimusele selle kalduvuse päritolu kohta on kaks laia vastust: inimese loomus ja ühiskond. Thomas Hobbes'i arvates on inimese sünnipäraselt agressiivne ja kui puuduks sotsiaalne kontroll, oleks inimene pidevas sõjas kõigi vastu. Jean-Jacques Rousseau'ga seostatakse teist vaadet, mille kohaselt inimene on algselt õilis metslane, kelle ühiskond varalise või seisusliku ebavõrdsusega ära rikub.

Praeguse aja kõige mõjukama vaate esitas Steven Pinker, kelle arvates vägivalla pidev vähenemine inimkonna ajaloos näitab, et ühiskond suudab agressiooni ohjata. Ukrainas toime pandavate metsikuste taustal on ometi tõsi, et tänapäeval on arenenud ja demokraatlikus ühiskonnas inimese vägivaldne surma tõenäosus kordades väiksem, kui ükskõik millisel varasemal ajaloo perioodil. Eriti selgelt näitab agressiooni taandumist vägivalla vähenemine vähemuste, naiste ja loomade vastu.

Vägivalla vähenemise põhjusi on mitu. Inimesed õpivad ennast taltsutama ja langetavad otsuseid rohkem mõistuse ja vähem tunnete ajel. Naiselikud väärtused saavad võitu matšolikest käitumismallidest. Lõpuks meessuguhormoonide kogused näivad vähenevat ja need ei avaldu otse agressiivse käitumisena.