"Põhimõtteliselt on siin meie jalge all väidetavalt üks Eesti paremaid ehituslubjakive. Samal ajal on siin ka üks Tallinna lähimaid, kõige elurikkamaid metsi. See ongi konflikt, et neid kahte asja ei saa kohe kuidagi omavahel kombineerida niimoodi, et üks või teine ei kannataks," tõdes maastikuökoloog Lauri Klein.

Tegu on viimase terviklikult säilinud metsamassiiviga Tallinna ümbruses, mis on tänaseks ka üks Eesti kõige paremini läbi uuritud loodusaladest. Harku valla tellitud ja Lauri Kleini koondaruandeks kokku kirjutatud teadusuuringud on näidanud, et siinsetes metsades on üle saja kaitsealuse liigi, seal hulgas esimesse kaitsekategooriasse kuuluvad merikotkas ja kassikakk, erinevaid rähnliike, nahkhiiri ja palju muid. Ala sisse jäävad eri tüüpi metsad ja ka Muraste raba.

"Tõenäoselt on siin kaks aspekti. Üks on see, et, et see ala on hästi looduslikuna säilinud. Ja teine pool asjast on muidugi see, et ümberkaudu on elupaigad jälle kadunud. Ehk see on jäänud saarekeseks ja siia tulevadki tihedalt kokku need liigid, kes mujal on kaotanud oma elupaiga," selgitas Klein Sõrve suure elurikkuse tagamaid.

Riikliku kaitseala loomise eelnõu on juba ammu valmis ja valitsuse laual, kuid selle vastu võtmine on peatunud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastuseisu tõttu. Nimelt paikneb plaanitav kaitseala ühe Eesti kvaliteetsema ehituslubjakivi maardla peal, mille kasutamise looduskaitseala kohe "lukku" paneks.

Kaevandusfirmade huvidest annavad tunnistust ka esitatud uuringuload, mille eesmärgiks ongi rajada paekarjäärid täpselt plaanitava kaitseala tuumikalale. Kuigi plaanitavad karjäärid moodustaksid kaitseala kogu pindalast suhteliselt väikese osa, oleks nende mõju siiski oluliselt laiem.

"Isegi see mets, mis kaevanduse ümber püsti jääks, vaesuks ikkagi täielikult, seda on näha ka siin nende kaevanduste ümber," tõdes Klein, osutades Sõrve lähistel tegutseva Harku karjääri piiridele. "Me kuuleme siin juba seda mürafooni ja selle tagajärjel tekiks kaevanduse ümber justkui surnud tsoon, kus elurikkus oleks oluliselt madalam, kui ta oli enne ja oluliselt madalam, kui ta on karjääridest kaugemal. Ei saa öelda, et kaevanduse piiri tagant hakkaks kohe ilusasti looduskaitseala ja kõik oleks hästi."

Ent Sõrve kaitseala moodustamise või karjääride rajamise küsimus on vaid eredaim näide pealinna lühiümbruses küpsevatest konfliktidest. Tallinn ei saa teatavasti kunagi valmis ja aastate jooksul on ehitusmaavarade vajadus püsinud enam-vähem stabiilselt miljoni kuupmeetri juures aastas. Paraku ammenduvad peamised linnalähedased mäeeraldised sellise tarbimise juures juba lähema viie-kuue aasta jooksul, uusi peale tulemas aga ei ole.

Arusaadavalt on Tallinn ja Harjumaa Eesti suurim ehitusmaavarasid tarbiv piirkond. Ehituskivi kulub siin nii teedeehituse, betoonitehaste kui ka kõiksugu muu ehitustegevuse juures. Vajadus kivi järele on suur, aga kõik valdkonnas tegelevad ettevõtjad on juba aastaid olnud frustreeritud, kuna kaevanduste laiendamine ei edene. Räägitakse ees seisvast kivimikriisist ning näpuga näidatakse eelkõige riigile, kes peaks langetama paljudele kogukondadele ebameeldivaid otsuseid.

Kivimikriis ukse taga

Üks kõnealustest karjääridest asub Väos, kus on ammendatud juba pool kasutada olevast paekivist. Firma juht Veljo Haube tõi välja, et nende jaoks ei oleks karjääride ammendumine küll eriline probleem – alati saab firma ümber profileerida – , kuid samas tuleb silmas pidada, et tegu on kogu Harjumaa jaoks vajaliku materjaliga.

"Ega me endale seda kivi taskusse pane, eksporti ka ei tee. See on kõik meie enda Eesti riigi tarbeks, Eesti riigi objektide, elanike ja nende vajaduste jaoks," ütles Haube. Maavarade kasutamist võrdles ta külmkapiga, kuhu tuleb lisaks sealt söögi võtmisele ka pidevalt midagi juurde panna, et hoida ära kapi päris tühjaks jäämine.

"Tallinnast lähevad suured teed välja, mida on vaja parandada ja ehitada, lisaks veel lennuväli. Siin on ka väga head kivivarud, aga samal ajal ka lähivaldades elavad inimesed, kes käivad küll Tallinnas tööl, aga tahavad rahulikus looduskeskkonnas elada. Nii nagu kuskile tekib mingisugune uuringuala, et võiks kaevandada, tekib ka kohalik vastuseis. Ja selle vastuseisu n-ö kõige paremaks realisatsiooniks ongi looduskaitseala loomine. Kus tekib mingisugune kaevandushuvi, siis leitakse kohe ka loodusväärtusi," viitas ta nii Sõrve kui ka lähedal asuvatele Jõelähtme valla juhtumitele.

Tehniliselt saab Haube sõnul võtta kivi igalt poolt, kus kivi on ja kindlasti saaks seda kohale tuua kaugemaltki, kuid see muudaks ehitamise hinnad veel oluliselt kallimaks. Samas tahavad kõik paremini elada. Ühe ekstreemsema näitena tõi Haube välja Jõelähtme valla, kus on isegi koalitsioonilepingus välja toonud, et uusi karjääre luua ei tohi, kuid samal ajal sisaldab neli viiest valla koalitsioonileppe lubadusest killustiku kasutamist.

Kuidas probleemi lahendada? Siin näeb pikaaegse kogemusega kaevandaja juhtrolli riigil, kes peaks selgeks tegema vajadused ja võimalused ning koha, kuhu rajada kirik keset küla. Üks probleemi osa on ilmselt kaevandusõiguse tasude jagunemine riigi ja omavalitsuse vahel – praegu on KOV-ide osa järjest vähenenud.

"Kui nad saaksid sellest suurema osa, siis võib-olla see tõstaks motivatsiooni, ma ei tea," sõnas Haube.

Ta lisas, et Väo Paas on aastaid juhindunud põhimõttest, et uued karjäärid üritatakse rajada pigem küladest eemal, et vältida elanike häirimist. Tekkinud olukorra peale oskas ta vaid õlgu kehitada.

Kohalikud kogukonnad

Kui Sõrves pareeritakse kaevandustegevust loodusväärtustega, siis samamoodi on kohalikud vastu ka karjääride loomisele Jõelähtme vallas. Kogu valla peale on siin praegu esitatud koguni 13 uuringutaotlust. Kui neist kõik peaksid rahuldatud saama, võiks uute karjääride summaarseks pindalaks saada pea viissada hektarit. Samal ajal on vallas juba praegu ka vanade fosforiidikarjääride alad pinnaga umbes 1800 hektarit.

Mis tunne on elada suurte karjääride vahetus läheduses, teab omast käest Vandjala külavanem Tiia Välk. Esimesed suuremad karjäärid rajati Vandjala lähistele juba Nõukogude ajal, mil olid plaanid rajada fosforiidikarjäärid Maardust Kostivereni. See oleks tähendanud muu hulgas ka Vandjala küla lõppu.

"Õnneks läks 1991. aastal ikkagi teisiti," tõdes Välk.

Lähedal asuvad paekarjäärid on elanike elu siiski oluliselt häirinud.

"Kui siin endale 2004. aastal endale maja ehitasin, siis oli olukord ikka väga hull – ööpäevaringselt käis kaevandamine, kivide purustamised ja lõhkamised, nii et ikka päris karm oli. Istusin toas ja käis selline lõhkamise pauk, et tool hüppas mul tagumiku all. Või võtsin põllu otsa peal kartuleid ja tundsin, kuidas maa hakkas ragisema. See ei ole ju normaalne," kirjeldas Välk paekarjääri paratamatuid mõjusid.

Praeguseks on Jõelähtme valla abil saavutatud nii palju, et mäetöid ei tohi teha nädalavahetuseti ja riigipühadel ega ka õhtuti teatud kellaajast alates.

Lisaks on Jõelähtme rahval olemas kogemus sellega, kuidas kaevandamine võib mõjutada kaevuvett. Veel Eesti Fosforiidi ajal kadus kõigist Vandjala küla kaevudest ära vesi. See kompenseeriti küll 16-meetriste puurkaevaude rajamisega, kuid kogemus on kohalikel olemas ja seeläbi ka skeptiline suhtumine uute karjääride rajamisse.

Tiia Välgu sõnul on üks vastuolulisematest kaevandusplaanidest seotud Maardu raba alaga. Enne uuringuloa väljastamist oli RMK algatanud siin ka LIFE-i rahadega siirdesoo taastamise, kuid nüüd on sellel plaanil kriips peal. Tegu on jääksooga, mille ääres on muu hulgas ka merikotka elupaik. Kuna kivim on sellel alal ka veekihi all, oleks siin kaevandamisel tema kinnitusel ka väga tugev mõju põhjaveele.

Lisaks tõi Välk välja, et suur osa kõnealustest uuringualadest asub korralikel haritavatel põllumaadel, mis pakuvad kohalikele tööd ja leiba.

"Natukene kurb on vaadata, et riik laseb kergekäeliselt põllumajandusmaad ära hukata," ütles Välk. Samas rõhutas ta, et tegu ei ole tavalise "mitte minu tagahoovis" suhtumisega, vaid et vähemasti Maardu raba puhul on tegu lihtsalt vale kohaga. Muu hulgas on Vandjala kandis tegu ka muinsuskaitsealaga, kus paiknevad muu hulgas ühed Ida-Euroopa vanimad muinaspõllud. Seni on see suuremad karjäärid ära hoidnud, aga mine tea kui kauaks. Ometigi pole tegu Välgu kinnitusel tegu pelgalt NIMBY-ga ("mitte minu tagahoovis" suhtumisega – toim.).

"Asi ei peakski olema nii, et peaasi, et minu ukse taha ei tule. Ka Jõelähtme vallalt on riigile selge sõnum, et riik ütleks välja, kui palju on maavarasid vaja ja küll me siis lepime naabervaldade ja oma inimestega kokku ning leiame need kohad, kus see oleks kõige-kõige valutum. Ei saa ju olla nii, et absoluutselt kõik kaevandused peavad Jõelähtme valda tulema!," rõhutas Välk.

Teemaplaneering peaks tooma selguse

Kõik "Osooniga" rääkinud allikad tõid välja, et praeguses segaduses oleks vaja riigilt otsustavat suunavat rolli. Selguse loomiseks algatatigi 2021. aasta lõpus spetsiaalne Harju maakonna teemaplaneering, mille käigus vaadatakse kogu Harju maakond laiema pilguga üle, tehakse kindlaks, kuhu rajada kaevandused, kuhu jäetakse ruumi inimasustusele ja loodusväärtustele.

Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna juhataja Taimo Aasma tõi välja, et arutelu all on muu hulgas ka Paldiski poolsaare paevarude kasutusse võtmine ja koguni Soomest graniitkillustiku sisse toomine, kuigi viimane maksaks kordades rohkem. Ometigi paistab, et paljudes paikades on looduskaitse või kohalike kogukondade vastuseisu ja majanduse arenguks vajaliku kaevandushuvi ühildamine ülimalt keeruline.

"Ja tundub, et need konfliktid ei lahenegi mitte kuidagi, neid ei ole võimalik lahendada. Ja see ei ole ainult meie probleem, see on üle kogu maailma: inimesed tõrjuvad kaevandusi, aga samal ajal tahavad võimalikult hästi elada. Tahavad, et nende teed oleks siledad ja head, pidevalt midagi parandataks, et hooneid soojustataks piisavalt, et oleks olemas ressurss. Nii et ei ole midagi teha, nii see elu on," lisas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi maavarade osakonna juhataja Ene Jürjens.

Praegu räägitakse Harjumaa paekivikriisi kontekstis siiski kompromisside otsimisest. Üks kompromiss oleks olnud vahepeal MKM-i välja käidud idee rajada Sõrves looduskaitseala koos kolme karjääriga. Selle laitsid aga keskkonnaamet ja keskkonnateadlased maha. Teadaolevalt on MKM teinud Sõrve looduskaitseala kohta ka teise kompromissettepaneku, kuid nagu ütles Ene Jürjens, ei ole praegu veel teada, kui kaugele sellega jõutud on ja kas see on vastuvõetav.

"Aga Jõelähtme osas me parajasti just üritame saavutada seda kompromissi, millega meie näeme, et saaks edasi minna nii, et mingis osas on kaevandamine võimalik, aga samal ajal säilib ka elukeskkond," ütles Jürjens.

Vandjala külavanem Tiia Välk tunnistas, et ootab isegi teemaplaneeringut, kuid kuniks see valmib, oleks mõistlik uute geoloogiliste taotluste vastuvõtmine peatada.

Kui seni on Harjumaa ehitusmaavarade nõudlus püsinud enam-vähem stabiilne, siis juba tulevast aastast seisab ees ka järsk hüpe, kuna suured taristuprojektid nagu Rail Baltic hakkavad oma osa nõudma. Lisaks ehituslubjakivile tähendab see ka suurenevat ehitusliiva ja kruusa ammutamist mitte vaid Tallinna, vaid kogu trassi lähiümbruses. Kõik see tuleb looduskeskkonna arvelt ja need on ehitus- ja taristuprojektide varjatud kulud.

"See tuleb kõik millegi arvelt. Me ei tea, millised kulud tulevad põlvkondade pärast, millised kulud on seotud liikide ja teiste elupaikade kadumisega. Kui sinna need kulud ka sisse arvestada, siis materjalide hinnad oleksid mitmekordsed. Aga see näitaks tegelikult, mis on selle meie mugavuse hind, mille me tänasel päeval suures osas tasuta kätte saame. Aga me teame, et tasuta lõunaid maailmas ei ole, keegi kaotab selle tulemusena," võttis maavarade kasutamise dilemma kokku maastikuökoloog Lauri Klein.