USA-s Iowa osariigis tegutseva teleprogrammi Kanal 2 saade algas 14. aprillil 1967 nagu tavaliselt. Õhtuste uudistega harjunutele tuttavas formaadis telepildil vestlesid kaks programmijuhti. Juttu tehti televisioonist.

Üks kommentaatoritest märkis, et kohe-kohe kogevad kõik vaatajad midagi erilist. Teine osaline tõusis püsti ja sammus kaamerate vahele, läbi prožektoritest valgustamata pimeduse stuudio teise otsa, kus seisis valgusesäras diktori laud. Saatejuht võttis laua taga istet ja tõdes, et tal on suur au, hoolimata telekollektiivis leiduvatest palju värvikamatest tegelastest, juhtida sisse värvitelevisiooni ajastu. Youtube'i laetud ajalooline videopilt muutub mustvalgest värviliseks.

USA esimene värvitelevisiooni ülekanne oli toimunud küll 13 aastat varem, aga värvipildiga telesaated polnud levinud, sest Iowa juhtunu ajaks moodustasid riigis kõikidest teleritest värviteleviisorid vaid 3,1 protsenti. Saatejuht kommenteeriski mustvalgete pildiaparaatide omanike lohutuseks, et uue televisiooni jaoks valiti stuudio kujunduse värvid nende huvisid arvestades, mistõttu edastavad uued värvitelevisiooni kaamerad pilti mustvalge ekraani jaoks dünaamilisemas halltooni gammas. Sestap peaks uue ajastu algus rõõmustama ka mustvalgete telekate omanikke.

Meile, tulevikus elevatele inimestele võib toonane päev paista ebalevas teadmatuses kohmitsemisena. Umbes nagu kõndima õppivad üheaastased. Selle erinevusega, et nad on lipsuga ülikonnas ja peavad end täiskasvanuteks. Tuleviku teadmine toidab teatud ülbust.

Huvitav, kui paljud tänased elanikud on kogenud metaversumit? Kõvasti alla kolme protsendi, sest nähtus pole kaugeltki valmis, aga sellest räägitakse päris palju. Siit siis küsimus, kui naeruväärsed paistame mõnekümne aasta pärast.

Võimalusi väljanaermiseks on kaks. Ühed, kes ei usu virtuaalsesse reaalsusesse loodava tegelikkusega tulevikku. On ka teised, kes usuvad sellesse nii tugevalt, et allutavad seni vanas reaalsuses eduka ettevõtte uue usu teenistusse. Näiteks teeb nõnda endise nimega Facebook ehk nüüdne Meta. Kahest valikust saab õigus olla vaid ühel.

Vastus jääb tulevikku. Ajaloost me tulemuse kohta vihjeid ei saa, aga saame midagi teada iseendast. Lugematutest valusatest vigadest hoolimata on saanud traditsiooniks uue tulemist mitte näha või sellesse mitte uskuda. Nähtus meenutab horisontaalsele ajateljele joonistatud S-tähte. Vertikaalne telg kajastab kasutajate arvu. Vasakult madalalt algav saba tähistab praegust hetke, kui peaaegu keegi pole uut kogenud.

Uue tegemine on kallis ja sestap isegi kui keegi tahaks proovida, on takistuseks hinnasein. Pilt kordub üha uuesti alates elektri, külmiku, pesumasina, auto, telefoni, televiisori, arvuti, interneti ja hiljuti veel mobiiltelefoni kasutuselevõtuga.

Praeguste "tarkadena" teame, et kalli ja väheste kasutajate aeg möödus ning algas S-tähe siredat keskosa meenutav kiire kasv, mida tuntakse turumurranguna. Kaovad seni tagasi hoidnud ratsionaalsed põhjendused ja asenduvad poolpimeda, massi juhitud tormamisega. Uue turu vallutamine lõppeb, kui kasutajate lisandumine aeglustub. Statistikule joonistub S-tähe kujuline graafik.

Ettevõtjale joonistub pilt loojangust, osutusega järgmise innovaatilise päikesetõusu vajadusele. Vastasel juhul saabub senisele ärile lõpp. Kardetavalt on praegu antud staadiumis televisioon. Pelgalt värvilise pildiga enam uusi kliente juurde ei saa. Vanem põlvkond on harjunud veel teleri taga istuma. Viimase kümne aastaga on alla 35-aastaste vaatajate arv langenud aga poole võrra. Veelgi nooremate tähelepanu haaramiseks peavad telesaated konkureerima videomängude platvormidega nagu Minecraft, Fortnite ja Roblox.

Nimetatud keskkonnad võistlevad televisiooniga meelelahutuseks saadava aja ja huvi pärast ja olukord pole just kiita. Veebimänge vaadatakse rohkem, kui seni televisiooni tippülekanneteks olnud suuri spordivõistluseid. Nädalapäevad tagasi toimunud poppmuusika tähesajuga muusikaauhindade Grammyde ülekannet vaatas kolm korda vähem noori, kui hiljuti Robloxi keskkonnas toimunud räppar Lil Nas X-i kontserti.

Internetiga koos sündinud uudisportaalid konkureerisid traditsioonilise ajakirjandusega. Uudised ei olnud teistsugused, vaid need olid kiiremad, neid oli palju ega maksnud midagi. Küsimus polnudki uudistes, vaid reklaamirahas. Olles praeguseks "targemad", oleks võinud nii mõnegi varasema vea ära hoida. Märgatav arv trükiajakirjandusest lõpetas tegevuse, sest neil polnud uudiseid tulevikust.

Telereklaam jäi internetist suhteliselt puutumatuks. Osaliselt tänu jätkuvale vaadatavusele ja teisalt üksikute ettevõtete reklaame vahendavalt neid kanalisse kontsentreerivate turundusfirmade dominantsele positsioonile. Mänguplatvormid on võtmas reklaamivahendaja rolli endale ega pole huvitatud kasumi jagamisest. Nemad valitsevad virtuaalse maailma üle nagu jumalolevused, muutes vajadusel kasvõi kõik puud karastusjoogi pudeliteks.

Sellest kõigest sünnib õigustatud küsimus. Millal näeme tele-eetris saatejuhti astumas stuudio rambivalgusest virtuaalmaailma psühhedeelsete värvide ja vormide keskkonda?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".