Vääriselupaigad on Eesti kõige vanemad ja liigirikkamad kooslused, millest annavad tunnistust kindlad tunnusliigid – samblikud, seened, samblad ja muud – , mis saavad elada vaid väga vanades ja inimtegevusest häirimata metsades. Kuna paljud sellised kooslused võivad asuda väljaspool looduskaitsealasid, on nende kaitseks loodud ka eraldi kaitsemehhanismid. Kui vääriselupaikade ehk VEP-ide ekspert tunnusliigid leiab, siis riigimaal läheb kirjeldatud ala kaitse alla.

Paraku on VEP-ide kaitse käinud üle kivide ja kändude. Pärast seda, kui kontseptsioon 1990-ndate esimeses pooles Skandinaaviast Eestisse jõudis, kaardistati ressursipuuduse tõttu ainult umbes pooled vääriselupaikadest ehk tõenäoselt jäi metsadesse veel 20 000 kuni 30 000 hektarit teadmata vääriselupaiku.

Eestimaa Looduse Fondi analüüs on näidanud, et viimase kümnendi jooksul on neist raiutud umbes 6000 hektarit. Need alad ei ole kaitse alla jõudnud ja enam ei ole seal ka midagi kaitsta, seletas Eestimaa Looduse Fondi (ELF) metsaekspert Liis Kuresoo, seistes Hiiumaal Tahkuna poolsaarel ühe raielangi keskel kõrguva säilikpuu kõrval.

"On näha, et need liigid on siin peal olemas. Siin näiteks on harilik kariksammal. Kui siin otsida, siis ilmselt midagi leiaks veel. Kohe nad ära ei kao, aga pikas plaanis kaovad kindlasti. […] Selleks mikrokliimas, mis siin langil on, päris põlismetsa liikidel pikka elu ei ole," tõdeb Kuresoo.

Tegu on vaid ühega paljudest näidetest, kus metsatööd on VEP-i ametlikust registreerimisest ette jõudnud. Seejuures on alust arvata, et tegu oli eriti väärtusliku põlismetsaga. Nagu seletab Kuresoo, tehti Eestis 1990-ndatel põlismetsa inventuuri ja selle käigus kaardistati ka see paik.

"Kui sageli on need inventuuri ankeedid sellised väga lakoonilised, teaduslikud ja tõsised, siis selle metsa puhul siin oli hüüumärkidega kirjas, et "Tõeline ürgmets!!"," ütles Kuresoo.

Nüüd käivadki VEP-ide eksperdid metsades VEP-e kaardistamas, et päästa, mis päästa annab. Ühes Tahkuna poolsaare ürgmetsas kummardab loodusväärtuste ekspert Indrek Tammekänd haavapuu  tüve lähedale, võtab kätte kaelas rippuva luubi ja asub puurkoort inspekteerima.

"Näe, siin tüve peal on samblikukiht, nagu sellised pisikesed koopakesed oleks. Kui luubiga vaatad, siis on selle sees veel teine ring, nagu oleks veel üks väike koopakene. See on täiesti eripärane liik koobassamblik, keda teistega meil naljalt sassi ei aja. See indikeerib suurepäraselt, et tegu on väga väärtusliku kohaga," seletas Tammekänd.

Mis teeb ühest metsalapist vääriselupaiga? Ennekõike on selleks vaja vana, puutumata metsa, milles on olemas seisvaid surnud puid, lamatüvesid, tüükaid ja palju muud. Metsas, mida "Osooniga" külastame, on maapind kaetud põlvekõrguste sammaldunud mügarikega, mis moodustuvadki surnud kändudele. Kõik see viitab ekspertide hinnangul, et tegu on erakordselt väärtusliku metsaga.

Ühe lamatüve pealt leiab Tammekänd koguni kaks VEP-i tunnusliiki. Üks on siilipea moodi püstiste karvakestega paljas hammassammal, mille karvakeste otstes paistavad kollased täpid, ja teine pruuni patsikest võim paelakest meenutav kännukatik.

"Surnud puit on metsas ääretult oluline. Niimoodi laias laastus üldistades võib öelda, et umbes veerand meie metsade elurikkusest on otseselt seotud surnud puiduga, mis tähendab, et ligikaudu 5000 liiki Eestis sõltub otseselt surnud puidust," tõi ta välja lamapuidu olulisust.

Kokku moodustavad VEP-id hinnanguliselt umbes protsendi kogu Eesti metsamaast ja kui nende tunnusliike riigimaal leitakse ja leid ka keskkonnaministeeriumis kinnituse saavad, lähevad need ka kaitse alla.

"Vääriselupaikade kaitse on tegelikult hästi lihtne ja mustvalge – riigimaadel on nende hoidmine kohustuslik ja lisaks ei luba ka (jätkusuutliku metsanduse – toim.) FSC sertifikaadi reeglid selliseid metsi üldse majandada. Erametsas vastupidi on kaitse täiesti vabatahtlik ja seal otsustab omanik, mida ta teeb. Nende hoidmiseks on võimalik sõlmida 20-aastased lepingud, millega võetakse kohustus neid metsi mitte majandada, aga suurem osa erametsa VEP-idest on ikkagi lepingutega katmata," tõi Eesti Loodusuurijate Seltsi VEP-ide ekspert Renno Nellis välja kaitse kitsaskohti.

Hiiumaa on VEP-i ekspertide jaoks kujunenud omaette kullaauguks, kuna siinsetest metsadest on aastasadu võetud puitu ennekõike kohaliku vajaduse rahuldamiseks. Seetõttu on siin proportsionaalselt üllatavalt palju põlismetsi, millest kohalikud tihtipeale midagi ei tea.

"Siin on terve ports selliseid liike, mida mujal Eestis on ülivähe või ei ole üldse. Ehk terve Eesti mõttes on see ikkagi ülitähtis metsaelustiku hoidmise koht," ütleb Nellis. Erilise väärtusena tõi ta välja Põhja-Hiiumaal Tahkunast üle Pihla soostiku Kõpu poolsaarele ulatuva metsavöö kui ajaloolise ja hästi pika järjepidevusega metsamaa. Vääriselupaikade proportsioon on siin kõige suurem kõigist Eesti maakondadest ja seda just saare põhjaosa metsavöö tõttu.

Samas on raiesurve siin nagu mujalgi Eestis kasvama hakanud. Kuna kohalikku tarbimist on seejuures võrdlemisi vähe, jõuab suurem osa raiutud puidust saarelt välja.

Eesti Loodusuurijate Selts on tänaseks inventeerinud suurema osa saare VEP-idest kogupindalaga umbes kaks ja pool tuhat hektarit ning esitanud need ka Keskkonnaametile ja RMK-le kinnitamiseks, kuid mitte kõik neist ei ole veel riiklikusse registrisse kantud. Kui keskkonnaamet kaardistatud vääriselupaigad kinnitab ning registrisse kannab, on need vääriselupaigad ka kaitse all.

Vääriselupaikade puhul on ekspertide hinnangul selge, et kui mets raiuda, siis kulub sadu või tuhandeid aastaid enne, kui taastub piisav mitmekesisus, et neid alasid taas VEP-iks lugeda. Kui need üldse tagasi tulevad.

Miks on aga vääriselupaiku üldse vaja kaitsta?

"Olulised on VEP-id ennekõike elurikkuse säilimiseks. Meil on kliimakriiside ja kõiksugu ühiskondlike kriiside kõrval veel üks väga suur kriis ja see on elurikkuse kiire kadu. See on puhtalt inimtegevusest tingitud ja meil on võimalus seda pidurdada," paneb Nellis VEP-ide kaitse küsimuse globaalsesse konteksti.

Indrek Tammekänd lisab, et metsa jaoks on kõige parem ikka inimmõjuta olek.

"Ei saa ju eeldada, et see imepisike osa metsa ajaloost, kus inimene on selle arengusse arvestatavalt sekkunud, on metsa enda jaoks kõige parem. Evolutsiooniliselt on see välistatud," ütleb Tammekänd.