Saksa, Brasiilia ja Kanada teadlased eesotsas Moritz Blumeriga Dresdenis asuvast Max Plancki molekulaarse rakubioloogia ja geneetika instituudist uurisid üht kolmest veretoidulisest nahkhiireliigist, kelle nimi ongi suur-vereimeja (Desmodus rotundus).

Nad järjestasid suur-vereimeja genoomi, kõrvutasid seda 26 muud liiki nahkhiirte genoomiga ja tuvastasid tervelt 13 geeni, mida suur-vereimejatel ei ole, kuid teistel enamasti on.

Geenide kadumine on teadlase sõnul seletatav sellega, et liik on üle läinud täielikule veretoidulisusele; suur-vereimejad joovad öösiti nii mets- kui ka koduloomade verd.

Veri on küll paksem kui vesi, kuid mitte palju paksem: energiat ja toitaineid on selles vähevõitu. Nii peabki suur-vereimeja mõnikord ühe toidukorraga jooma verd omaendagi algse kehakaaluga võrreldavas koguses, et kõhtu täis saada.

Blumer ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Science Advances, et suur-vereimejatel on puudu näiteks kolm geeni, mis teistel liikidel tegelevad maitseretseptoritega. See on mõistetav, sest ainult verest toitudes ei ole erisugustel maitsetel vahe tegemine enam väga tähtis.

Ka on suur-vereimejatel kaduma läinud kaks veresuhkrut reguleerivat geeni. Jällegi arusaadav, sest kui tarbitav toit sisaldab süsivesikuid vähe, siis ei ole vaja nende taset ka enda veres kuidagimoodi seadistada.

Ühe geeni kadu on toonud kaasa suur-vereimejate suurema rauaerituse. Rauarikkal veretoidul olles võiks muidu kergesti kujuneda raua liiasus.

Veel panid teadlased tähele, et ühe geeni puudumine paistab olevat parandanud suur-vereimejate kognitiivseid võimeid ja sotsiaalseid oskusi.

Needki võimed ja oskused kuluvad neile loomadele marjaks ära, sest kui mõnel isendil ei ole mõnel ööl õnnestunud verd leida, siis pakub mõni teine talle lahkesti osa enda saagist, seda suu kaudu väljutades.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.