Täht on meist nii kaugel, et tema valgusel, mille järgi astronoomid ta avastasid, kulus tähest välja kiirgumise hetkest kosmoseteleskoobi Hubble objektiivi jõudmiseni umbes 12,9 miljardit aastat.

Ehk teisisõnu, täht särab meie silmis praegu sellisena, nagu ta tegelikult oli väga kaugel ajal, maailmakõiksuse nooruspõlves, mil Suurest Paugust ei olnud veel miljardit aastatki möödas.

Avastuse tegi võimalikuks mitme tähtsa asjaolu koostoime.

Esiteks asub kauge tähe ja meie vahel parajasti väga suure massiga galaktikaparv.

Teiseks tuleneb Einsteini üldrelatiivsusteooriast järeldus, et suure massiga kehad ja kehade kogumid painutavad aegruumi enda ümber kõveraks, mistõttu painduvad suurte galaktikaparvede taga asuvatest tähtedest saabuvad valguskiired tihtipeale just sel moel, et näeme tähte heledamana kui muidu, justkui läbi täiendava läätse.

Kolmandaks kogus kosmoseteleskoobi kaamera galaktikaparve taguse ülikauge tähe valgust üheksa tundi järjest. Nii jäigi pildile kujutis, mis astronoomide sõnul kujutabki üht ennenägematult kauget tähte.

Saavutus on tõesti enneolematu, sest selliselt suurelt kauguselt on isegi terveid galaktikaid teinekord raske märgata, ammugi siis üksikut tähte.

Abiks oli seegi, meie loetelus siis vast neljandaks, et täht on ise ka erakordselt ere ja teadlaste hinnangul meie Päikesest kuni 500 korda suurema massiga.

Tähe silmapaistva erilisuse puhul on astronoomid talle tavapärase väheütleva tähe- ja numbrikombinatsiooni kõrval pannud ka päris nime.

Tähe nimi on Earendel, mis tähendab vanainglise keeles koidikut või koidutähte ja on olnud ka inimese nimena käibel. Maailmakõiksuse koidikuvööndis siravale tähekesele sobib see nimi ju küll.

Earendelist ja ta avastamisest kirjutavad Brian Welch Ameerika Ühendriikidest Johns Hopkinsi Ülikoolist ja ta kolleegid ajakirjas Nature.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.