Pea kõigi elust meenub juhtum, mida saaks kirjeldada järgmise liivakasti stseeniga. Kastis mängivad kaks last, kui ühe taskust kukub liiva sisse kompvek, mille teine üles korjab. Enne kui see jõuab tema suhu lipsata, algab sõnasõda "minu oma, oli just minu taskus" versus "mina leidsin, seega minu oma" vmt. Lärm kasvab, kuni kohale ilmub täiskasvanu.

Loodetavasti ei talletunud kellegi mälestustesse, kuidas saabunud võimukandja kommi enda suhu pistis, vaid selle asemel püüdis tuvastada kommi omaniku, et vaidlus lõpetada. Probleem võis kuidagi laheneda, aga tekitas rahulolematust ega rajanenud õpetlikult tugevale juriidilisele alusmüürile.

Selliseid juhtumeid on oodata virtuaalsetes liivakastides, kus mängitakse mitteasendatava vara ehk NFT-dega. Plokiahela-põhise unikaalse virtuaalse ühendusega püütakse lahendada digitaalseks muutuva immateriaalse reaalsuse omanikuküsimust. Ilma omanikuta ei saa tekkida turgu. Keegi peab midagi omama, et seda raha või millegi muu tema arvates vähemalt sama väärtusliku vastu vahetada. NFT abil tärkas võimalus digitaalse omandiõiguse tähistamiseks.

Omandiõigus käsitleb kolme osa: valdusõigus, kasutusõigus ja käsutusõigus. Viimane saab olla ainult tõelisel omanikul, kui vallata ja kasutada võib ka niinimetatud valdaja. Liivakastis sündis kommile uus valdaja, aga temal polnud õigust seda käsutada ehk nahka pista.

Loodetakse, et NFT-ajastu puhub elu sisse uuele, digitaalsele loomemajandusele. Näiteks müüdi eelmisel sügisel Sotheby oksjonil 3,6 miljoni dollari eest Pepe konnaga pildi omandiõigus. Õigemini peab siin täpne olema. Müüdi pildiga seotud NFT. Reaalse omandiõigusega on probleeme, kasvõi alustades küsimusest, millel rajaneb NFT seotus antud pildiga.

Tähelepanuta jäänud seigale pöörab tähelepanu omandiõigusele spetsialiseerunud James Grimmelmann pealkirja all "Ma ei usu, et NFT tähendab seda, mida sa arvad, et see tähendab". Arvestades NFT põhjal omanikku vahetada jõudnud miljardeid dollareid ja vältimaks õiguslikult läbi proovimata uue nähtusega kaasnevat teadmatust, ei soovi kogenud jurist väljendada liiga vankumatut seisukohta ja valib NFT-de tuleviku suhtes skeptilise positsiooni.

Ta meenutab, et omandiks võib olla kolm objekti. Esimeseks on füüsilised asjad, nagu majad, autod või volframist kuubikud. Viimasel väärib korraks peatuda, sest tegemist on krüptoraha- ja NFT- maailmas elava meemiga, mille algus on sama absurdne kui selle sisu.

Algust tähistas ühe krüptoentusiasti nalja pähe levitatud teade, et krüptovahendajate tõttu tõuseb maailmaturul pliist pea kaks korda raskema volframi hind. Tööstuses kasutatavat materjali müüakse ka väikeste, mõne sentimeetriliste kuubikutena, näiteks käegakatsutava, raskusega üllatava taktiilse lauakaunistusena.

Teate peale asuti ostma volframikuubikuid. Esimesed omanikud õhkasid baitides, et volframkuubiku käes hoidmine on intensiivselt füüsiline tunne, millest ollakse krüptoajastul võõrandumas. Ilmselt on inimestes säilinud füüsilise asja omamise äratundmise instinkt.

Krüptovendade seas levinud volframihulluse seniseks kulminatsiooniks võib pidada materjalist tööstusele esemeid valmistava ettevõtte müüki pandud umbes 800-kilogrammise volframikuubiku NFT. Kuubik on raske ja jääb tootja peakorterisse, aga NFT omanikul on õigus korra aastas käia seda järelevalve all katsumas.

Suutes või suutmata ette kujutada kaasnevat ekstaasi, peaks siiski tabama olukorra absurdsust. Küsimus ei ole asja füüsilises olekus, sest alles jäänud kaks omandi objekti on informatsioon näiteks digitaalse pildina ja immateriaalsed õigused väärtpaberina. Absurdsusele osutab James Grimmelmanni argument, et NFT ei siirda ühtegi neist kolmest kellegi omandiks.

NFT ei too neid ega 800-kilogrammist volframikuubikut kellegi kätte, vaid jätab selle kusagile maailma. See ei tekita tõelist omandi käsutamise suhet. Ta väidab, et omandiõiguse asjatundjad on selles osas ühte meelt. Pole seadust ega liivakasti näitel võimukandjat, kes võtaks need asjad kellegi käest ära ja annaks NFT omanikule.

Kõige taustal laiutab veelgi suurema väljakutsena küsimus, kas ühiskond nõustub austama NFT omaniku õiguseid. Pepe konna pilt levib internetis ja selle võib igaüks koju seinale riputada. Omanik ei saa selle käsutamist kuidagi juhtida.

NFT põhjal omandi käsutamise tagamiseks oleks vaja luua uusi või täiustada kehtivaid seaduseid. Nende jõustamiseks on vaja kohaldada ka politsei kaitse. Viimased peaksid töötama kõikjal internetis. Teine õiguse jõustamise lahendus oleks raudvaraline kaitse näiteks krüpteerimiskiibiga, mis tähendaks raudvara riknemisel vara kaotamist.

Kirjutise autor toob veel ühe lahenduse näite. Nimelt on digitaalsete teoste autori ja koopiaõigused tegelikult aastakümneid olemas olnud ega vaja selleks plokiahela tehnoloogiat. Oleks liivakasti kukkunud kommi omanik väitnud, et tal on sellele NFT, kasvanuks nad enne lahendi leidmist kommiisust lihtsalt välja.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".