Igaüks on seisnud poes kahe või enama toote vahel ja mõelnud, milline neist on parim. Kõigile on tuttav, kui keegi lausub, et oleks hea, kui sa seda teed. Või siis külla minnes võib vastuvõtja öelda, kui hea meel on tal külaliste pärast jne. Üheski toodud näites ei räägita otseselt väärtusest, aga kogu mõte keerleb ümber väärtuste. Midagi on hea, miski on veel parem, leidub halba jne.

Toodud näidetes peituvad automaatsed võrdlused, kuidas mitmesugused väited omavahel seostuvad, et selle kaudu tekitada arusaam väärtusest. Väärtus on midagi, mida kõik igapäevaselt korduvalt kasutavad, aga samas ei aimagi, kui keerulise nähtusega on tegemist.

Väärtus vajab inimese moodi mõtlemist. Asjaolu, mida tehisintellekt ei oska teha, kuna inimene ei saa väärtuse olemusest isegi sellise üksikasjalikkusega aru, et oskaks kirjeldada selle tärkamise protsessi algoritmiliselt. Meile piisab väärtuse tabamiseks intuitiivsest tundest. Miks vaevata pead selle etappideks jagamisega? Seda siiski tehakse. Väärtust uurib väärtusfilosoofia ehk aksioloogia. Hea oleks teada, et teemat peetakse filosoofia valdkondadest kõige praktilisemaks ja vahetumalt inimese tegevusse puutuvamaks.

Väärtuse mõistmisele pühendatud teadusharust pole siiski alati praktilise elu jaoks abi. Enne kui asuda vaagima konkreetset juhtumit, olgu temaatiliste tööriistadega harjumiseks toodud veel natukene teooriat. Üldiselt nõustutakse, et meelehea on hea ja ka teadmised on head. Kumb aga on parem? Siin jäädaksegi jänni. Lahenduseks lisatakse nähtuste juurde koguse mõõt. Natukene meelehead jääks alla suurele teadmiste kogusele vmt.

Samasuguste asjade või nähtuste puhul käib kogus automaatselt kaasas. Näiteks võrreldes kahte sprinterit on kiirem parem. Samas jääb vastuseta, milles headus seisneb. Eristatakse sisemist ja instrumentaalset ehk kasutusväärtust. Olgu näitena toodud raha, millel on kasutusväärtus kuna selle tulemusel võib sündida midagi head. Raha ise oma olemuses hea ei ole. Samuti võib vitamiin olla tervisele hea, aga keemilise ühendina ei peida see endas midagi eriliselt head. Seevastu teadmised või meelehea sisaldavad iseeneses headust.

Öeldut arvestades võiks küsida, kas ühes Twitteri säutsus on midagi head. Näiteks nii palju head, et selle eest maksti umbes aasta eest 2,9 miljonit dollarit ja alanud kuu algul küsiti juba 48 miljonit USD. Twitteri asutaja Jack Dorsey pani 2020 aasta talvel müüki 21. märtsil 2006 teenuse käivitanud esimese säutsu, mille sisuks on fraas "just setting up my twttr". Kes soovib, võib säutsu endale alla laadida, välja trükkida ja seinale riputada.

Vahest tundub kellelegi antud vaev seda väärt olema. Tõeline testküsimus on, kui palju on keegi nõus enne väljatrükki säutsu kasutamise eest maksma. Oodatavalt vilksatab enne raha üle otsustamist peas küsimus, miks peaks maksma, kui säuts on saadaval tasuta ja keegi ei keela seda endale välja trükkimast. Ehk siis – milles peitub säutsu väärtus?

Mängu tuleb krüptoraha raamatupidamise abil omaniku jaoks arvet pidav NFT ehk mitteasendatav vara. Lühendi taha peituva infotehnilise loogikaga püütakse luua digitaalse omandiõiguse tõend. Jack Dorsey panigi müüki mitte säutsu enda, vaid selle kohta välja antud NFT.

Kahe aasta eest populaarsust koguma hakanud NFT-dega loodeti tekitada turg mittemateriaalsele loomingule. Olgu selleks säuts, digitaalne pilt või videolõik maailmarekordi püstitanud sportlasega. Lootused täitusid üle ootuste, kuna lühikese ajaga vahetasid omanikku tuhanded NFT-d ja mõne eest maksti miljoneid. See omakorda tõi kohale pimeda ahnuse, aga mitte mõistuse.

Viimasest oleks kasu piltide või säutsude tegeliku väärtuse hindamiseks. Spekulatiivses meeleolus nähti NFT-des vaid instrumentaalset väärtust, kuidas nende kauplemisega rikastuda. Jack Dorsey säutsu eest pakuti 2020. aasta talvel esialgu mõned tuhanded dollarid, aga ta hindas säutsu-NFT väärtust rahast kõrgemaks.

Kulus veel mõni kuu, kui NFT-spekulatsioonid saavutasid palavikulise faasi ja säutsu-NFT leidis omaniku 2,9 miljoni dollari eest. Ostja väitis, et tegemist on meie ajastu Mona Lisaga. Varem käsitletud väärtusteooria mõttes püüdis ta antud võrdlusega sisestada esimese säutsu-NFT sisemist väärtust.

Sellega on aga mitmeid probleeme. Näiteks puuduvad NFT ja ühiskondlikult aktsepteeritud omandiõiguse vahelt vajalikud seadused. Isegi kui seadused luuakse, peaks neid kõikjal maailmas jõustama politsei. Selle praktilist toimimist võib pidada üpris kaheldavaks.

Seega pole NFT väärtus kuigi selge, kuna see pole sama, mida peaks sisaldama sellega seotud digitaalne asi, rääkimata asja enda väärtuse määramisega seotud probleemidest. Asjaolu instrumentaalselt kiirkorras rikastumiseks kasutades pole vaja arvestada, vähemalt hetkest kui raha on käes.

Võimalik, et olemegi tunnistamas esialgsele eufooriale järgnenud langusperioodi, kui NFT-maailmast hakkab väärtus kaduma. Õigemini, seda on asutud otsima. Värskeim näide ongi juba mainitud Jack Dorsey esmasäutsu NFT-oksjon, mis kogus sel nädalal peetud oksjonil kõrgeima pakkumisena 14 000 dollarit.

Ilmselt pole just hea tunne, kui 48 miljoni asemel pakutakse sente. Saame väärtuse tundele alles siis pihta, kui võrdleme neid kahte arvu.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".