Matthew Ridley on põlvnemise järgi viies vikont Ridley ja Wensleydale'i parun. Vikont on aadliseisus, mis asub hierarhias parunist kõrgemal ja krahvist madalamal. Aadliseisuse unustades kannab ta rahvapärasemat nime Matt Ridley. Tänu seisusele oli tal õigus pääseda lordide kotta, mille ta ka saavutas.

Õigemini teenis ta selle välja tänu tööga saavutatud tunnustusele teaduse silmapaistva populariseerijana. Oxfordi Ülikoolis omandatud zooloogi kutse oli pigem hüppelaud sukeldumaks teaduse keerukasse maailma, et tuua sealt rahvale välja põnevamaid ja maailma mõistmiseks olulisi teemasid. Vikont Ridley pädevust kinnitab kuulumine meie mõttes teaduste akadeemiaga võrreldavasse Kuninglikku Kirjanduse Seltsi ja Meditsiiniteaduste Akadeemiasse.

Matt Ridley lühikese eluloo tutvustamise põhjus seostub kahe teemaga, millest ühest kirjutas ta raamatu. Teisele viitas nädala algul Inglismaa keskpanga asejuht sir Jon Cunliffe. Siingi väärib korraks sööri tiitlil peatumine, mille Jon Cunliffe teenis välja tööga, kui talle omistati Briti impeeriumi "vannirüütli" staatus. Vanni kasutataksegi siinkohal kümbluse astja mõttes, sest selle 300 aasta vanuse rüütliks löömise rituaali keskne osa on vannitamine, mida peetakse puhastumiseks enne rüütliks saamist.

Esmalt aga Matt Ridley raamatust, mille pealkiri on "Alice Imedemaal" loost tuttav Punane Kuninganna. Raamatu alapealkiri kajastab soo ja inimese natuuri kujunemise evolutsiooni. Raamat püüab lahti mõtestada, miks osa loomi paljunevad kahe eristuva soo meetodil. Mõned saavad aga samas hakkama vastassugupoolteta süsteemis iseenda tükeldamise või kloonimisega. Sugudega seotud õnne- ja traagikasegune tunnete temaatika on arusaadavalt oluline ka inimese mõistmisel.

Tegu on mahuka ainesega, mistõttu piirdugem sugulise paljunemisega seotud signaliseerimisega. Teisisõnu, kuidas liigi jätkusuutlikkuseks tagatakse, et kaks eri soost osapoolt teineteist leiavad? Seejuures lihtsalt kokku põrkamisest ei piisa. Vaja on äratada tundeid, signaliseerida, mille poolest nad ise head on ja mida teises hindavad. Võiks arvata, et selleks on midagi ilmselgelt kasulikku, nagu suured lihased või naiselikud kehaproportsioonid ja palju väärtuslikke asju vmt.

Nimetatud omaduste ja nähtuste olulisusest saab aimu, kui hästi toetavad need liigi püsimisele olulist laste kasvatamist. Inimese peas töötav loogika, mis on vastuolus tema enda käitumisega. Näiteks suured lihased räägivad suurtest kuludest toidule, enesekesksusest ja asjatust agressiivsusest. Selline isend on perele kulurisk, mitte edu garantiiks. Loodusest leiab pigem näiteid, milles partnerit väärtustatakse suurema lõualoti, lennuvõimetu sulepuntra, kõvema häälitsemise või ägedama tantsuoskuse põhjal.

Ühe võimaliku selgitusena arvatakse, et rivaalitsemiseks vajalik tegur ei ole hästi häälestatud omadus. See sünnib juhuslikult, mille vastu kujuneb väärtuse kokkulepe, mis seejärel muutub omamoodi koondsignaaliks, mille kaudu moodustubki rivaalidest edetabel.

Midagi sarnast näeb inimühiskonnas, kus edukuse signaal on väljamõeldud rituaal. Näiteks vannitamise järel rüütli seisusesse kuulutamine või siis Picasso nime kandva mustandi võrdsustamine miljoni dollariga või kord moekalt alt laiad ja siis hoopiski kitsad püksisääred jne. Nende märkide väärtuse sisu asub väljamõeldud maailmas. Tuleb välja, et see võime on meil ühine ülejäänud loomadega.

Viimase aja huvitavaks arenguks on NFT-d, "non fungible token'id" ehk plokkahela tehnoloogiaga näiteks telepildis tuntud korvpalli kaugviske omanikuks saamine. Andes vastu raha ehk midagi, millel on riigi tagatis, võetakse endale midagi, milles ei peitu muud peale omamise rõõmu. Väärtuseks on tunne ja kogu uudne mäng rajaneb ürgsetel instinktidel.

Neist üks on vajadus eristuda, kasutades selleks suvalisi nähtuseid. Teine on ahnusega seotud lootus omada midagi, mis muutub väärtuslikumaks. Väärtuse kasvu lootus tuleneb teistega jagatud usust väärtuse kasvamisse. Võib-olla sellest piisab?

Võib-olla piisab ainult teatud ajaks, kuni keegi avastab, et keisril polegi riideid, vaid teda katab pelk sõnaline illusioon. See toobki pildile Söör John Cunliffe, Inglismaa keskpanga asejuhi finantsilise stabiilsuse vastutusalas. Pangajuht hoiatas populaarseima krüptoraha bitcoin'i näitel, et selle väärtus rajaneb inimestes elaval väärtuse kasvu lootusel.

Krüptoraha loomise ajal lubatud muid väärtuspakkumisi, näiteks võimalus kasutada seda detsentraliseeritud käibevahendina, ei ole realiseerunud. Ainuke, mis väärtust hoiab, on ennast veenev loogika, et tegemist on piiratud ressursiga, ehk kokku saab olema 21 miljonit bitcoin'i. Praeguseks on matemaatiliselt kaevandatud umbes 19 miljonit ühikut ja arvatakse, et allesjäänute leidmisele kulub veel paarkümmend aastat.

Nõnda usutakse, et huvilisi tuleb juurde ja väljamõeldud varanduse väärtus kasvab. Lugedes kõik rahapaigutamist õigustavaid mõtteid kajastavad sõnad kokku, saadakse pilv uskumusi kirjeldavatest sünonüümidest. Juhul kui usk otsa saab ja nagu kinnitab panga juht, see päev kord saabub, peaks investorid olema valmis kõik kaotama.

Arvatakse, et koduplaneedil on elanud umbes neli miljardit liiki. Neist on üle 99 protsendi välja surnud. Tõenäoliselt valiti liigi püsimist toetava väärtussüsteemi signaaliallikaid sedavõrd ekslikult, et tõelise elu ja surma olukorras osutusid need väärtusetuks.