Kõrgkoolid jätsid allkirjastamata halduslepingud, kuna nende sõnul ei saa nad riigi vähese rahastuse tõttu lepingutejärgseid kohustusi täita.

"Me muidu poleks selle sammu peale läinud, kui poleks tundunud, et häda on käes. Ja asi on ju lühivaates selline, et meile pakutakse alla kirjutada lepingule, kus meie võtame endame rea kohustusi, teha rohkem, intensiivsemalt, paremini, ja teine lepingu pool ütleb, et me hiljem vaatame, kas ja kui palju me selle eest tasuda saame, praegu veel ei saa lubada," selgitas Viik "Esimeses stuudios".

Viik rääkis, et ülikoolide ja valitsuse vaated ei erine kuigivõrd selles, näiteks milliseid erialaspetsialiste on Eestil vaja või kui palju on vaja rahvusvahelisi üliõpilasi. Aga praeguse rahastamisega seda kõike sama kvaliteediga teha ei saa.

"Kui nüüd ülikoolid tegutsevad edasi, siis ma arvan, et me ei liigu väga kaugele riigi eesmärkidest. Küll on aga selge, et me ei suuda ilma vaikselt lagunema hakkamata seda kõike ikkagi edasi teha. Ja kuna see lagunemise protsess on alanud ja meie hinnangul jõudnud kriitilise punktini, kus me ei saa enam samal määral, sama kvaliteediga, samas mahus edasi toimetada, siis pidime sellest natuke jõulisemalt märku andma."

Viigi hinnangul toimus kriisi kulminatsioon eelmisel aastal, kui oli selge, et ülikoolide rahastus püsib juba viimased seitse aastat samal tasemel.

"Kuidas ülikoolid sellele reageerinud on? Selliselt, et mitmes ülikoolis, Tallinna Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis on oluliselt vähem üliõpilasi kui varem, me tasapisi vähendame õppeainete arvu, esialgu valikainete arvu, aga hiljem ka õppekavade arvu. See kõik on karjuvas vastuolus sellega, mida me riigi tasandil räägime, mida Eestile vaja on. Nimelt targemat rahvast, nutikamat majandust, rohkem erialaspetse jne. Käärid kasvasid kogu aeg," selgitas ta.

Rektori hinnangul võib olukorda pidada skisofreeniliseks.

"Me räägime avalikkuses väga palju, et oleme hariduse usku rahvas, kirjutame kõikidesse riiklikesse arengukavadesse sisse, et me tahame suurendada kõrgharitud inimeste osakaalu, me tahame olla nutikama majandusega jne. Ja kui kohtume ükskõik, millise erakonnaga, siis meile öeldakse, et loomulikult kõrgharidus on meie erakonna üks prioriteete," rääkis ta.

"Ja siis, kui jõuab kätte hetk, kui kohtub valitsuskabinet riigieelarve aruteluks, siis enam sinna (raha) ei jätkunud."

Viigi sõnul ulatub riigi võlg eestikeelse kõrghariduse ees 100 miljoni euroni aastas. Tema sõnul on aga lootus, et lisaraha võiks sügisel riigi eelarvestrateegia aruteludel tulla.

"Lootus on. Aga see oleks ainult jäägi või vajaku katmine. Selleks, et saaks teha seda, mida tänaseni tegime. Kui tahame siit edasi minna, siis see pole piisav summa. Aga lootus on. Meile teatas haridusminister, et on tema plaan riigi eelarvestrateegia arutelul see lauale tuua, olevat noogutanud kogu valitsuskabinet selle peale, et see teema on vaja lauale tuua," rääkis ta.

Viigi sõnul võiks Eestis kõrgharidusele kulutada 1,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

"Meie arvame, et me saaksime 1,5 protsendiga SKT-st hakkama, kui Eesti jätkab tasuta kõrgharidusega samas mahus ja kvaliteedis nagu täna," märkis ta.

Viik märkis, et kõige nähtavam märk sellest, et kõrghariduses on asjad kehvasti, on õppejõudude palk. Ta selgitas, et doktorikraadiga lektori palk jääb praegu umbes 100 euroga maha keskmisest õpetajapalgast.

Viigi sõnul ei ole rektorite nõukogul praegu pakkuda kindlat varianti, mis aitaks rahastamise küsimuses edasi minna.

"Rektorite nõukogul ei ole täna laua peal varianti, et me ütleks, et vot see oleks hea viis edasi minna. Me töötame sellega edasi ja analüüsime erinevaid võimalusi, aga sellist ilusat maksumaksja rahakotti mittekoormavat lahendust meil ei ole."