"Eesmärk oli anda võimalikult lai ülevaade, kuhu Euroopa Liidu põllumajandus- ja keskkonnapoliitika on jõudnud ja millised on selle peamised vastuolud ja dilemmad," rääkis Heinsoo.

Probleeme ilmestab muu hulgas asjaolu, et nii nagu Euroopas laiemalt, nii on ka Eestis keskkonna- ja maaeluministeeriumid eraldi üksused. "Kõige rohkem olekski vaja seda, et põllumees ja keskkonnaametnik saaks põlluserval kokku ja otsiks ühiseid lahendusi," märkis vanemteadur.

Põllumajandus avaldab keskkonnale survet mitmel viisil, muu hulgas on probleem kliimamuutusi soodustav süsinikuheide. "Kuigi rohkem on sellest juttu seoses fossiilkütustega, siis ka põldude kuivendamisel ja muldade vaesustumisel paiskub õhku märkimisväärsel hulgal süsinikku," ütles Heinsoo. 

Lisaks vähendab monokultuuridel põhinev põllumajandus bioloogilist mitmekesisust. Siin võib Heinsoo sõnul kliimamuutustest isegi kasu olla: "Kuna temperatuuri- ja niiskustasemed võivad olla üpris ettearvamatud, ei saa põllumees enam spetsialiseeruda niivõrd intensiivselt ühele kultuurile, vaid peab oma tootevalikut mitmekesistama," arutles Heinsoo. Elupaikade kadumist on lisaks tagant tõuganud valglinnastumine. 

Toidu- ja veekvaliteet

Samuti on probleem toidu kvaliteedi langus ja sellega seotud terviseriskid. "Mahetoit on küll kallim, aga tänu sellele ma tean, et ma ei söö sisse taimekaitsevahendeid ja väetisi. Lisaks on monokultuuridena kasvatud söök sageli vähem maitsev ning inimesele vähem harjumuspärase koostisega, koormates meie seedimist. Samuti kerkivad eetilised küsimused, tasub ainult mõelda intensiivse suurtoomise farmidele ja sellele, kuidas seal loomi koheldakse," rääkis Heinsoo. 

Suur murekoht on vanemteaduri sõnul ka vee kättesaadavus ja kvaliteet: "Põllumajandus väga oluliselt muudab veeringet maailmas. Eestis oleme vee osas väga ära hellitatud. Maailmas on mitmeid piirkondi, kus vett oma kariloomadele peab ostma. Meie veel selle peale ei tule, nii nagu me paar aastat tagasi ei tulnud me ka selle peale, et ühel hetkel võib tekkida energiakriis." . 

Samuti on probleem ka suurkorporatsioonid, mis ostavad kokku rohkelt maad, jättes seda kohalikele vähem. "Maa on üks selliseid ressursse, mida ei anna majanduskasvuga juurde tekitada. Kui inimesed ei saa enam kohaliku põllu pealt endale sööki kasvatada, siis nende elukvaliteet paratamatult langeb," rääkis Heinsoo. Seega soovitavad artikli autorid kasutada vähem maa jagamise strateegiat tootmis- ja kaitsealaks, vaid pigem otsida võimalusi eluruumi jagamiseks.

Putukahotellid ja kodune mullategu

Kuigi probleeme jagub, näeb Heinsoo võimalust eri poolte koostöös: "Näiteks saaks looduslikku mitmekesisust toetada sellega, et luua strateegilistelt olulistes kohtade koridore loomade ja seemnete liikumiseks. Headeks näideteks on ka põlluäärsete putukahotellide rajamine või elektriliini aluse teadlikum hooldamine." 

Samuti on oluline mõtteviisi juurutamine, et muru niitmata jätmine aitab säilitada looduslikku elupaiku. "Esimesed sammud oleme Eestis selles suunas astunud, et niitmata muru pärast ei pea tundma piinlikkust," märkis Heinsoo. 

Ühe lahendusena pakutakse terves Euroopas välja rohkemate puude istutamist põllumajandusmaastikule. "Muidugi tuleb seda teha arukalt, sest puude kaudu võib kuumal suvepäeval auruda palju vett. Lisaks elurikkuse suurendamisele ja kuiva tuule takistamisele toovad puujuured aga teiste taimede juureulatusse paljud toitained, vähendades niiviisi vajadust väetiste järele. Me kõik ju mäletame eelmisest suvest, kui vajalik niiskema õhuga puuvari kõigile elusolenditele on," arutles Heinsoo.

Üks soovitus, kuidas vähendada põllumajandusest tekkivat keskkonnakoormust, on ka turbatarbimise vähendamine. Heinsoo märkis, et põhiline osa kaevandatavast turbast ei lähe tänapäeval kütteks, vaid aiandusse: "Raba pealt aina uue turvase toomise asemel tuleks kasutada prügijaamades või enda majapidamise biojäätmete komposteerimisest valmistatud mulda ning hoiduda uute soode kuivendamisest ja sealse looduse hävitamisest."

Vanemteadur lisas, et nii mõneski elurikkust puudutavas küsimuses pole Eesti seis nii hull kui Lääne-Euroopas: "Meil on veel tänu kunagisele vähemintensiivsele põllumajandusele olemas poollooduslikud kooslused ja üpris rikkalik liigifond. Lääne-Euroopas tahetakse poollooduslikke kooslusi teha põllumaadest, sellal, kui meil on veel potentsiaali taastada need vahepeal võsastunud aladest."

Niisiis targalt tegutsedes saame praegu tegeleda säilitamisega selle asemel, et hiljem tegeleda uue rajamisega. "Samuti on meie talud veel väiksemad kui Lääne-Euroopa tootmisüksused. Seetõttu on siin kergem arendada väiketootmist, mille mosaiiksus toetaks elurikkust ning tootmine tõstaks sotsiaalset turvalisust nii kliima- kui ka turumuutuste käigus," märkis Heinsoo.

Uurimus ilmus ajakirjas Advances in Ecological Research