Euroopas hakati metsa üle arvet pidama eri aegadel. Näiteks Soome, Rootsi, Norra ja Eesti alustasid süstemaatiliselt statistilise metsainventuuriga arvepidamist umbes 100 aastat tagasi. Kõige varasemad näited metsavarude inventeerimisest pärinevad aga 16. sajandist. "Peamine põhjus, miks puidu üle arvestust hakati pidama, oli hoogustuv laevaehitus. Kuna ühel hakkas puidust puudu tulema, siis oli vaja kindlaks teha, et ei raiutaks rohkem, kui on metsa juurdekasv," rääkis varasemalt Keskkonnaagentuuri metsaosakonna juhtivspetsialistina töötanud Sims.

Hiljuti ilmunud uurimus andis ülevaate puiduvarude inventeerimise ajaloost Euroopas ja selle tänapäevastest meetoditest. Viimasel paarikümnel aastal on inventeerimine muutunud erinevates riikides selle põhjal järjest süstemaatilisemaks. Rahvusvaheliselt koostatakse üleilmseid metsatagavarade raporteid, mis sisaldavad kõikide riikide koondandmeid metsade kohta. Rahvusvaheliselt inventuuride tulemuste võrreldavateks tegemisel proovitakse ühtlustada metsa mõõtmisel kasutatavaid mõisteid.

"Näiteks 1990. aastate lõpus leidus rahvusvaheliselt umbes 650 metsa definitsiooni. Praeguseks on seis palju parem ja põhiterminites on kokku lepitud, kuigi endiselt on riikidel oma eripärad," märkis Sims. Riikide metsastatistika omavahelist võrdlemist on hõlbustanud 2004. aastal loodud Euroopa metsainventuuride koostöövõrgustik.

Sims lisas, et näiteks Eestis loetakse maa-ala metsaks, kui seal leidub puittaimestikku, mille võrastik katab maapinda vähemalt 30 protsendi ulatuses, rahvusvahelise määratluse järgi piisab kümnest protsendist. Kasutades viimast, oleks Eestis umbes 100 000 hektarit metsa rohkem. Rahvusvahelise standardi järgi moodustavad metsa need puittaimed, mis suudavad kasvada vähemalt viie meetri kõrguseks, kuigi osad nendest puittaimedest on põõsastikud. Eesti on selles osas valivam ja eristab eraldi ka põõsastikud, mida metsamaaks ei loeta.

Sims märgib, et Euroopa metsad on keskmiselt natuke paremas seisus kui mujal maailmas: "Euroopas on metsa pindala pidevalt tõusnud viimase 30 aasta jooksul. Põhja-Euroopas on metsa rohkem, Kesk-Euroopas vähem. Samas kasvab inimeste arv ja see avaldab metsadele survet, sest järjest rohkem on vaja põlluharimiseks vajalikke alasid."

Eesti metsavarud on piisavad

Eestis muutus 1990. aastatel kogu metsakorraldus, millega seoses kadus ülevaade metsaressursside tervikust. "Kadus ära üleriigiline metsakorraldamise järjepidevus, mil eraomanikel ei tekkinud alguses kohustust süstemaatiliselt oma metsi korraldada. Rootsi eeskujul võeti kümnendi lõpus kasutusele statistiline metsainventuur, mis võimaldab proovitükkide mõõtmise abil anda ülevaade terve riigi metsatagavarast," rääkis Sims. Mõõtmistulemused avaldatakse aastaraamatus "Mets".

Vanemteadur märkis, et metsa pindala on Eestis viimase sajandi jooksul kasvanud. "Viimase viie aasta jooksul on metsastumise tempo küll vähenenud, seda ennekõike linnade laienemise ja suurte teedeprojektide arvelt, mille tõttu metsi raadatakse. Samas ligikaudu pool Eesti pindalast on metsamaa, seega metsa on meil piisavalt," lisas Sims.

Selgitades praeguseid raiemahte Eesti metsades, märkis vanemteadur, et eelmise sajandi kuue- ja seitsmekümnendatel toimus laiaulatuslik põllu- ja rohumaade metsastamine, mil igal aastal uuendati ligikaudu 15 000 hektarit.

"See tähendab, et kahe kümnendiga tuli umbes 300 000 hektarit uut metsa. Tänaseks on see mets küpseks saanud ja korraga on tekkinud palju sellist metsa, mida võib raiuda. 1980. aastatel oli lageraieks sobilikku küpset metsa umbes 10 protsenti, täna on seda umbes 25 protsenti. Kui vaadata küpsust, siis saaks raiuda isegi rohkem, aga pikaajalisi eesmärke silmas pidades on praegune raietempo igati mõistlik," arutles Sims.

Ta lisas, et käesoleva sajandi esimesel kümnendil ei raiutud Eestis nii palju, kui prognoosid lubasid, mistõttu olid eelmise kümnendi raiemahud sellevõrra suuremad. Siis oli lubatud aastas raiuda keskmiselt 12-15 miljonit tihumeetrit, reaalselt raiuti keskmiselt 10,7 miljonit tihumeetrit aastas. 

Poleemikat tekitavad raielangid

Metsa ümber lahti rullunud avalikku poleemikat silmas pidades märkis Simsi, et probleem on olnud selles, et inimeste tähelepanu on juhitud lageraielankidele: "Enne, kui tähelepanu nendele ei juhitud, ei olnud ka massilisi kaebusi. Umbes 80 protsenti lageraiete aladest uueneb juba viie aastaga, mis tähendab, et seda asustavate puittaimede kõrgus on vähemalt 1.3 meetrit."

Lisaks tõi Sims välja, et inimesi häirivad aerofotod, kust Eesti mets paistab ohtrate väiksemate lageraiealade tõttu laiguline nagu lapitekk. "Mina ütleks, et väga hea, et see mets just selline on, sest see võimaldab liikidel metsas liikuda ja tagab ka suurema liigilise mitmekesisuse. Näiteks nõukogude ajal kuulus Eesti vööndisse, kus lagaraielank võis okaspuude puhul olla kuni viis hektarit, lehtpuude puhul kuni seitse hektarit. Venemaal ulatusid langid ruutkilomeetrini. Kui selline ala korraga ära raiuda, siis paistaks kõik ühtlane ja ilus, aga liikide levik sellisel alal oleks takistatud." selgitas Sims.

Viimase kahekümne aasta jooksul on Eestis aastas keskmiselt lageraiet teostatud 1-1,5 protsendil metsamaa kogu pindalast. "Metsahooldamine ühes puistus ei toimu igal aastal, seda tehakse mõnekümne aasta järel. Seega metsas on väga pikalt rahulikku aega, kus metsamajandamine metsa elutegevust ei häiri," lisas Sims.

Uurimus ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.