Tallinna Ülikooli eesti keele professori Reili Arguse sõnul on poolt-konstruktsioon eesti keeles küll sage külaline, ent tasuks meeles pidada, et tegemist on just nimelt külalisega, mis kuulub impersonaalide perekonda ning saabus meie maile tõenäoliselt saksa keele vahendusel eestikeelse trükisõna algusaegadel.

Piiblitõlkega seotud kirjamehed olid sakslased ja tunnetasid eesti keelt erinevalt. Piiblist on ka käsikiri, kus kirjas toimetaja märkus selle kohta, et eesti keeles passiivi ei ole. "Tõesti, meil ei ole passiivi – see on indoeuroopa keelte kategooria. Meil on umbisikuline ja isikuline tegumood," selgitab Argus.

Isikulise tegumoe puhul saame teada, kes midagi teeb (näiteks: mina pesen käsi), umbisikulise puhul jääb tegija saladuseks (näiteks: käsi pestakse) või on tegija nn üldisik (st et kõik pesevad käsi). Arguse sõnul seob poolt-mall need kaks justkui kokku (näiteks: käsi pestakse kellegi poolt).

Ehk siis ühest küljest anname justkui umbisikulise signaali (pestakse), teisalt aga toome ikka nimisõna ehk sisulise tegija ka sisse. Eesti keele seisukohast tekitab see aga mitu probleemi: see ei sobi sageli lause grammatilisse struktuuri, toob lausesse kaasa rämpssõnu ja dikteerib pisut ka öeldu tähendust ja rõhuasetust.

Argus selgitab, et just grammatika määrab sageli selle, mis on lauses tähtis ja mis mitte ning kas fookuses on ese, nähtus, inimene või tegevus. Poolt-mall muudab kogu väljaütlemise passiivseks ja paratamatult võtab tähelepanu ära tegijalt. Lause "Paide ehitajad ehitasid selle maja" kannab ju teistsugust tähendust kui "See maja on ehitatud Paide ehitajate poolt".

"Probleem pole muidugi uus ja juba sajand tagasi üritas Johannes Aavik keeleuuenduse abil poolt-malli eesti keelest välja rookida ning pakkus selle asemele nt-lõpulist tegijakäänet," selgitas Argus. Näiteks "lainte poolt kaldale uhutud" kõlaks Aaviku eelistuste kohaselt hoopis "laineint kaldale uhutud".

"Asendus küll käiku ei läinud, ent poolt-mallist endast õnnestus Aaviku teavitustöö tulemusel siiski suuresti lahti saada," tõdeb Argus. Nõukogude ajal võis poolt-konstruktsiooni kohata eelkõige ajalehtedes avaldatud programmilistes tekstides, kus kirjutati näiteks, et mingi ettepanek leidis poliitbüroo poolt sooja vastuvõtu.

Arguse sõnul muutus ajakirjanduse keelekasutus Eesti iseseisvuse taastamise aegu aga oluliselt lakoonilisemaks ja poolt-malli enam väga sageli näha polnud. Tekstikorpuseid analüüsides ilmneb, et toonane meediakeel oli eriti karm ja pealkirjad ausad, näiteks stiilis: "Koplis täna öösel jälle kaks laipa".

1990. aastate keskpaigas asuti aga suure hooga tõlkima eurodirektiive ning nende tohutu massi ja kiiresti tehtud töö tulemusel läks käibele hulk toortõlkeid, mis kubisesid poolt-mallist. Sealt imbus see ka ametkondlikusse kõnepruuki ning avalikku ruumi.

Arguse sõnul pole poolt-mall siiski üdini halb ja mõningate juriidiliste nüansside väljendamisel on see lausa vajalik. Küll aga on seda igapäevases kõnes, kirjas ja meedias lihtsalt ebaproportsionaalselt palju, mistõttu jääb ka jutu või kirjutise sisu liiga passiivseks ja peab rinda pistma ebavajaliku sõnarämpsuga. Just nendel põhjustel soovitavadki filoloogid poolt-malli pigem vältida.